Viimase paari nädala jooksul olen jaksanud lugeda päris mitut raamatut, mis on mind sügavalt puudutanud. Üks neist oli Varraku ajaviitesarjas ilmunud Santa Montefiore "Prantsuse aednik".
Tõsiselt tundeline, nauditav ja haarav lugemine (ning südamesse pugev, ma ikka pühkisin päris mitu korda silmanurgast pisara) ühe neljakümnendatesse jõudnud naise jaoks. Selles romaanis oli kõike, mis ühe naise ellu kuulub (kui mitte päris kõigi naiste, siis suure osa ellu neist küll) - pereelu ja lapsi, ootamatut kirge ja valikuid armastuse ja kohustuste vahel. Üks peategelasest mees ei olnud mitte vaid osavate kätega aednik, vaid lisaks ka tõeline meister külvama inimsüdametesse imesid. Ja andma edasi lihtsaid, inimlikke ja äärmiselt olulisi elutarkusi.
Ja ma usun raamatu kandvat ideed: kõik, mida puudutab armastus, muutub lõpuks imeks.
Üle pika aja pidin tegema ka enda jaoks väljakirjutusi. Panen mõned ka siia kirja. Et oleks veel üks võimalus lihtsaid asju endale meelde tuletada.
* Tegelikult peitub ilu kõiges, tuleb see vaid üles leida.
* Armastus muudab kõik ilusaks ja enesekindlaks. Lööb igaühe su silme all õitsele. /.../ Armastuses või võluväes ei ole midagi üleloomulikku, lihtsalt meis endis pole piisavalt uljust või eneseusku.
* /../ Sellega on samamoodi nagu päikeseloojanguga. Midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida, aga läinud ta ongi. Või nagu vikerkaarega, mida võib armastada kaugusest, aga mida on võimatu… /.../
* Abieluga tuleb vaeva näha. Kui tekivad praod, võivad need edasi mõraneda. Pragusid ei tohi tekkida.
* Mõnikord võib suur armastus lämmatada. Ega armastuses midagi paha pole, aga meil kõigil on veidi vabadust vaja. Suhted on ju ikka siis paremad, kui kahe inimese vahel on ka hingamisruumi.
* Armastamiseks on nii palju erinevaid võimalusi ja nii palju erinevaid varjundeid ja värve.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar