Talvised hullud liiklusolud

Viimastel päevadel ei ole ma siia üleliia sageli kirjutanud. Põhjuseks tõik, et olen üsna rööpast väljas olnud. Jõulud möödusid imeliselt, maal. Aga jõulu teisel pühal, äsja Kärevere sillalt üle jõudnuna muutus kõik.
Nimelt oli jõulu teine püha ju päris tuisune ja lumine. Sestap polnud ka maanteeolud kõige paremad, kuigi Tallinn-Tartu maantee oli siiski üsna korralik.
Kärevere sillalt üle jõunduna kaldus aga meie ees sõitnud auto äkitse vastassuunavööndisse. Nagu sõidaks porilombist ümber. Ma jõudsin veel mõelda midagi sellist segast, et näe, Emajõgi ajab üle ja teel on ka kohe suurvesi. (Ilma igasuguse loogikata mõte). Ja valmistusin vaatama Emajõe luha poole, kuid eessõitev auto tõmbas õnneks endale kogu mu tähelepanu.
Sest selle äkilise siia-sinna sõiduga kaotas auto juhitavuse ja tegi paar tiiru ümber enda ning maandus õudse pauguga vastassuunavööndis vastu teist autot. See teine auto läks paraku päris katki ja hakkas omakorda tiirlema - väga napilt meie auto nina eest mööda.
Õnneks maandusid mõlemad avariisse sattunud autod lumehanges neljal rattal ja õnneks ei saanud ükski inimene viga.
Aga minu šokk oli nii suur, et pärast avariipaigalt lahkumist ma peaaegu kogu ülejäänud tee autos nutsin ja järgnevad kolm ööd ei saanud ka õieti magada.
Ikka päris jube on mõelda, kuidas kõik võib muutuda. Pisikeste sekundite jooksul. Ja sa ise ei saa selle vastu mitte midagi teha.
Õnneks vähemalt lapsed tegelesid autos parasjagu oma asjadega ja väga seda kõike pealt ei näinud. Ja võtavad asja sellevõrra ka kergemini.
Kuna minu veendumuse kohaselt on hirmudega võitlemiseks kõige parem viis neile vastu astuda, siis olen loomulikult taas maanteel sõitnud. Üle-üleeile Peedule headele inimestele külla, üleeile Tallinnasse ja eile sealt tagasi koju.
Eile oli ilm kahjuks taas hull. Kui üks pereliige poleks pidanud ööseks tööle minema, oleks ilmselt tagasi keeranud. Aga mõte, et ta peab tööle minema ja homme ei pruugi parem olla, hoidsid teel.
Ja muidu ei olnudki hullu, vaid Kükital keeras üks loll meile ette. Õnneks sain pidama. Pärast oli veidi aega ikka päris paha, kuid kohustus sõidule keskenduda viis selle tunde.
Ja tegelikult on maanteel liikluskultuur palju paremaks läinud. Ausalt. Kui eile peaaegu nähtamatutes oludes autorong Laevalt Kärevereni 50km/h veeres, oli ainult üks kiirustav möödasõitja. Kuid muidugi, ei saa salata - liikluses piisabki hulleima juhtumiseks ühest lollist.
Annaks taevas, et mina nendega uuel aastal eriti kokku ei puutuks.
Sest praegu läheb ilmselt ikka tükk aega, kui ma ilma igasuguse hirmuta kuhugi teele asun.
Pinge suurust ja selle mõju mulle ilmestab seegi, et eile uinusin ma kell 9 õhtul, kogu oma riietes. Ja ärkasin alles hommikul... Õnneks puhanuna.
Ehk uus aasta tuleb parem, ka liikluses.