Ümbervaatamise aeg

Viimased nädal aega olen oma sügaval südames olnud üsna kurb. Ja jõudnud tõdemuseni, et ilmselt on taas aeg hakata ümber vaatama, kes on mu sõber ja kes niisama isehakanu.
Keda saab usaldada ja keda mitte.
Igatahes on kindel see, et ma ei viitsi suhelda inimestega, kes teevad lakkamatult nägusid, lisavad oma lihtsatele lausetele all ja tagamõtteid. Inimese iseolemine ja siirus köidavad mind palju rohkem.
Samuti on kurb, kui sõber on olemas ainult siis, kui kõik on halvasti. Või teine äärmus - kui kõik on hästi. Oma 33. eluaasta juures tean ma, et kunagi ei saa kellelgi olla kõik väga hästi või siis väga halvasti. Ja et kui on käes see vastasperiood, tuleb oma sõpru tõrjuda.
Ning mis kõige olulisem - ükski inimene pole täiuslik. Pidev parim olla tahtmine ning esirinnas pürgimine on päriselt ka väsitavad. Ärgem piinakem ennast!
Valikuline kuulamisoskus on ka see, mis mind marru ajab. Enda meelest oled kõik selgeks rääkinud, kuid asja juurde asudes selgub, et vastaspool mäletab vaid endale kasulikku. Enda meelest olen ma inimene, kes aitab ja toetab hea meelega. Kuniks ma ei tunne, et mind ära kasutatakse. Aga seda viimast olen ma viimasel ajal tihti tundnud.
Ning ambitsioonikus on tore asi, kuniks sellega oma sõpradele/lähimatele kolleegidele liiga ei tee.
Nii palju asju, mille pärast kurb olla.
Pole ma ju ka ise mingi ingel ning teinud asju ühel või teisel viisil, mille üle ma tagantjärgi uhkust ei tunne. Aga ma olen õppinud.
Ja olen õppinud ka seda, et aegajalt tuleb oma lähimat tutvusringkonda ringi vaadata. Ja enda sisse vaadata.
Järjest rohkem hakkab mu peas kujunema mõte, et mul on vaja oma talu paksu metsa sees, kus vaikselt oma asja ajada. Omi asju ajada. Oma inimestega.
Ja kui hästi järele mõelda, on minu asju ja minu inimesi tegelikult päris palju :)

Jahh. Headel mõtetel on alati ilusad silmad.