Paanikaosakond

Olen vist viimasel ajal pealinnas autoga ringi kimades muutunud liiga julgeks. Viimased kolm korda olen nimelt lihtsalt ära eksinud.
Täna sattusin keset tipptundi masinate vahel heideldes sadamasse. Ja siis tekkis tunne, et ei saagi sealt enam välja. Kõik teed viisid vaid mere poole... Käi või välismaal ära, et koju tagasi saada.
Õnneks märkasin üht vastassuuna teed, kimasin siis üle ülekäiguradade sinnapoole, et minema saada. Õnneks läks:)
Üldse on Tallinnas sadamaga kummalised lood. Ükskord, maalaps nagu ma olen, sattusin miskisse valesse terminali. Ja siis õigesse jõudmiseks pidin jooksma ümber mere, suurte kottidega, nahk märg. Ja pealinlased nimetavad seda merd ise basseiniks...
Ühe kitsukese jõega linnas on elu ikka kordi lihtsam ma ütlen.

Tühi töö

Mis kasu on enda petmisest, unustamisest, asjade mõne kuu paksuse tekiga katmisest, kui öösel saabuv Sõnum suudab kõik pea peale keerata?
Tühi töö, ma ütlen.

Aastavahetuse telerõõm

Mõned filmid, näiteks Armastus on see, mis praegu jookseb TV3-st ja Prints Zamundast kuuluvad kohustuslikku aastavahetusprogrammi. Viimast näeb lausa nii aasta viimasel kui uue aasta esimesel päeval. Ja ma vaatan neid alati, ausõna, hea meelega.
Ainult et Titanicut tänavu minu meeleheiteks televusserist ei tule. Kuidas saab uue aasta esimest päeva ilma selleta küll mööda saata?
Aga, kus häda kõige suurem, seal abi kohe lähim - õnneks olen ma selle endale eelmisel aastal salvestanud. Seega... :)

Mul on su ilu vaja...

Mida teeb tõeline naine, kui keegi ei lähe temaga Vennaskonda kuulama (see, kes läheks, on Vales Linnas)?
Veedab õhtu koos Ruja ja pärlitega muidugi.

Seemned kasvavad vaid sobivates tingimustes

Pikad pühad annavad aega olla koos oma lähedaste ja iseendaga. Teha asju, milleks kipub ehk argipäevadel aega väheks jääma. Mina näiteks otsustasin seekord lisaks lastega möllamise ja käsitöö tegemise kõrvale ka lugeda. Naistekaid, pole neid juba üle kuu aja jõudnud kätte võtta... Ja paraku, oh paraku, pole vist enam maailmas olemas raamatuid, mis ei puudutaks. Puges seekordnegi kuskile sügavustesse ja tekitas mõtteid. Mõned eriliselt silma jäänud terad panen ka siia, eelkõige iseenesele, kirja. Et ikka ja jälle ridade vahelt leida see oma mõte.

Kui seeme mulda pannakse, hakkab see kasvama. Ei, see pole õige. Seeme hakkab kasvama, kui tingimused on sobivad. Kui on vett, kui on valgust. Kui on võimalus, et juur - alguses arenemata idu - suudab seemne piiratusest välja tungida ning suunduda sügavale maapinna soojusesse ja salapärasusse.

Kui saad vanemaks, võid kaotada harjumuse armastada (ning ilmselt omandad harjumuse pahutseda), ja kui siis armastus tundetulvana saabub, on sellega kahtlemata palju raskem toime tulla.

Meil on võimalus valida, oli vikaar Richard rääkinud ühes oma parimas jutluses. See iseloomustabki meid kui vaimseid olendeid. Hea ja kurja tunnetus eristab meid loomariigist. Rumal jutt. See oli Prued ärritanud. Me oleme lihtsalt spetsialiseerunud mõistusele, nii nagu lõvi on spetsialiseerunud kiirusele ja tugevuusele ning mõistus toidab meie mugavaid kujutlusi. Hea ja kuri on müüdid.
Sellele vaatamata meil siiski on võimalus valida.

Enne kui langed suure kire võimusesse, mõtle hoolega ohjeldamatust südamevalust, ebakindlusest, mitmesugustest ajedest, meeleheitest, kahtlustest ja armukadedusest...

Kui aastad on keha ja hinge ümber paksu kihi kasvatanud, on keeruline isekusest läbi tungida ja leida algseid meeldivaid tundeid, mida kunagi olid nii valmis jagama.

Elisabeth Buchan, Täiuslik armastus

Jõulupäikesest ja -ööst

Hetkede märkamine ja nendele reageerimine on kõige tähtsam. Seda minu ammust teadmist kinnitas hiljaaegu ka Helgi Toomsalu ühes oma loengus, millest kohe-kohe, kui jaksu, siingi väikese ülevaate teen.

Kuid eile teel maale, nagu ikka jõululaupäeval, kohtasime kuskil Lääne-Virumaal sellist päikeseloojangut (Piibe maanteed pidi maale sõites algab teekond nimelt Tartu- viib läbi Jõgeva- ja Lääne-Viru- ja lõpeb Järvamaal).

Tundus, et päikesel oli veidi kiire. Aga ilmselt püüab ta veel öösiti puhata niipalju kui võimalik, sest varsti on ta ju suurema osa ööpäevast meiega. Raudselt on!

Ning midagi paremat pole ka jõululaupäevaöisest saunast, kui ajad naha laval nii kuumaks, kui vähegi kannatad ja siis lihtsalt hõõrud end lumega... Ja ilm on nii vaikne, nii vaikne. Mmmmm!

HÄID PÜHI!

Rõõm jõulukinkide ostmisest

Täna läksin raamatupoodi üht konkreetset kinki ostma.
Ja naasin sealt Doris Kareva ja Urmas Alendri luulekoguga. Kingituseks endale.
Kingituste ostmine on puhas rõõm :)

Hüvasti, vana sünnitusmaja!

Mõte süüdata vana sünnitusmaja viimaste tundide ajaks selle ette küünlad, oli väga hea mõte. Viisime meiegi sinna oma osa, sest nii minu lapsed kui õde ja vend on ilmavalgust näinud just selles hoones.
Maja ees oli palju sädinat - lapsed, nende emad ja isad, vanaemad ja vanaisad - igal ilmselt omad emotsioonid ja mõtted. Ka mina rändasin hetkeks ajas tagasi...
Oli ilus, ülev ja meeliliigutav hetk. Ma loodan, et need küünlad valgustavad täna veel hilisel öötunnilgi Toomel jalutajate radu.

Iseseisev

[b]Your Snow Test Says You're Independent[/b]

[img]http://www.blogthingsimages.com/thesnowtest/snow.png[/img]

You feel like something good will happen to you in the next few months.

You love to work, especially when work is creative. You have the makings of a successful artist.

You are an independent, individualistic person. You thrive when you're doing your own thing.

Your biggest worry in your life is your health. You tend to be a bit of a hypochondriac.

When it comes time to relax, you always go the extra mile. You take relaxing as seriously as anything else in life.

[url=http://www.blogthings.com/thesnowtest/]The Snow Test[/url]

Olen olemas ja kadunud ühtaegu

Ma olen endiselt olemas, kuigi olen kadunud paljude murede, tunnete ja enda sisse. Sestap on blogimiseks vähem jaksu.

Aga ilm on vähemalt imeline.

Sain päkapikult paki

Ja üldse oli täna suur pakipäev - kui oled ära oodanud järjekorra, mis koosneb 32 inimesest, siis on kaks pakki saada lausa kohane, ma ütleks :)
Aga teine pakk tuli Päkapikult Võrumaalt. Pakis imearmas pitsiline valge sall ning isetehtud kotike, mis hakkab mind kindlasti minu reisidel saatma - sinna saab panna nii poolelioleva näputöö kui muud naiselikud vidinad. Kott ise on ka päris armsa ja romantilise moega, täpselt minu jagu :)
Lisaks veel armas kaardike ning kaks šokolaadi, mis taas kõiki lähedasi rõõmustasid.
Aitäh, Sulle, päkapikk!

Minu enda pakike on veel teel...

Punasest ei väsi ma iial

Pärast pikka ootamist sain ka mina oma padjalisandiga värvipaki kätte. Muidugi on minu värv punane, sellest ei väsi ma iial. Ja punasel on nii mõnusalt palju sõbralikke nägusid, loodan oma elu jooksul neid kõiki näha :)
Aga minu pakis oli padi, mille tegemist olen ma skeemide järgi kiiganud päris mitmeid kordi, kuid mille tegemist pole ma söandanud ette võtta. Nüüd on ta mul olemas :)
Ja kui asi on käega katsuda, on tõenäosus, et ma ka ise seda teha proovin, palju-palju suurem.
Ja padi on tõeliselt uhke, lausa nagu omaette jõulukaunistus - jõulutäht.
Veel oli pakis kommipakk, mis mõistagi kogu pere meeleheaks, imeilus geelküünal ja punane purgike.
Suur-suur aitäh, Sulle, liisuliisa!
Lahe on veel see, et see pakk tuli peaaegu nagu minu kodukandist ;) Sest kui ma ei ole Tartus, veedan ma kõige suurema tõenäosusega aega Järva-Jaanist umbes 10 km kaugusel. Ja Järva-Jaanigi satun aasta jooksul ikka kordi ja kordi!

Mina ise tegin paki seekord taas juba oma armsale pakisaajale Mummule. Padi ja pakk said sellised:

Sigridi padjalisandiga värvipakivahetus

Nii. Interneti pideva äraoleku tõttu nüüd üks võlg - nimelt Sigrid sai juba ammu oma padjalisandiga värvipaki kätte. Pakis oli peen padi, komplekt kudujale, imemaitsvad šokolaadi-pähkliküpsised ning kaart, millest lumehelbekese laps eraldas kohe, kuid kaart tervikuna näeb siin.

Sigrid oli paki üle väga rõõmus ja padi on leidnud jäädava koha tema voodisse. Kui selle täna sealt pildistamiseks võtsin ja elutuppa unustasin, kohtasin kortsus kulmu :)

Sigrid ise tegi paki Oravakesele ning seda näeb siin. Ehted tegi täitsa ise ja padja õmbles ka ise kokku - ilmselt saab temast vanaema eeskujul osav õmbleja. Ja siis ongi asjad tasakaalus, sest see on valdkond, milles mina olen täitsa kobakäpp.

Kuldaväärt kesknädal

Päev, mis sisuliselt algab selle lauluga, ei saa kehvasti sujuda.
Takkajärele võib selle kesknädala lugeda lausa kuldaväärt kogemuseks: üle mitme päeva taas väljas, mitmeid vanade tuttavatega kohtumist lubanud konverents, õdus paartundi kolleegiga õlleklaasi taga ja kiire käik koos tüdruklapsega poodi, mille pleilist koosnes täna südametemurdja Enrique Iglesiase lauludest.
Ja mitmed head ja helged hetked ning kordaläinud tegemised, sekka pisut krutskeidki...
Nii võib täitsa mesipuu poole lennata!

Pausi lõpp

Nüüd võiks ju siis selle pausi siin ära lõpetada. Pausi põhjuseks kodust lahkunud internet ning haigus ja muidu endassesulguda tahtmine.
Aga mis on vahepealse elu olulisemad märksõnad siis?



Esiteks kindlasti lumetorm. Samal ajal kui Eestis murdusid puud, sõbrad olid rongis lumevangis ja pere alustas Balti jaamast rongi peale minekut pühapäeval kell 16.30, kuid rongile jõudis esmaspäeval kell 7.30, olles sunnitud vahepeal kõrvalasuvas hotellis ööbima, istusin mina oma soojas toas. Eelmisel päeval oli olnud vaikne, kuid soe olemine Merili juures ja õhtul saun Ketsi toredas tares. Öösel mõnusat hõredat lund pillanud taevas ei reetnud millegagi, et järgmisel päeval ärgates näeb minu aknatagune välja selline.
Ühesõnaga, paanikat ja rõõmu oli palju. Mulle tegelikult lumi isegi meeldib, inimesed on suures osas ise lollid, et kipuvad autoga linnatänavatele jne (minu oma istus viis päeva lumevangis). Ja looduse vastu ei saa, see on ka selge. Kahju vaid, et see pikisilmi oodatud valgus on vahetunud taas pimeduse vastu, vaid mõned üksikud laigud meenutavad veel talve. Ehk ta tuleb aga pea taas...

Teiseks märksõnaks on palju tööd. Keegi ei tea, kuidas seda korraga siis nii palju kuhjus.

Kolmas märksõna on Zetode kontsert Genialistides, väga vinge üritus. Sellega seondub ka pisike sünnipäevaüritus Jakobi mäel hubases kodus, väikeses seltskonnas vanade ja veidi uuemate tuttavatega. Selline südantsoojendav ja sõbralik sündmus.

Neljas märksõna on paraku haigus, mis tabas mind laupäeva õhtupoole ja oli nii kehva, et valdavalt kadus jaks nii toimetamiseks kui rääkimiseks. Jagasin oma jõuvarusid hädapärasele - lastele söögitegemine ja nende olude korraldamine seda ju on. Muu jäi tahaplaanile. Aga täna olen juba inimene ja plaanin isegi üle mitme päeva kodust väljaminekut.

Ja viiendaks on vahepealsesse aega mahtunud palju-palju käsitööd. Täna näiteks sain valmis sussid, mis erinevalt suurest osast muust käsitööst jäävad mu enda külmetavaid varbaid soojendama. Külmavares, vat see olen ma jah. Nüüd punaste sussidega :)


Ja lisaks teatas täna Delfi naistekalt leitud test: Oled täpselt nagu Cristopher Robin - reibas, sõbralik, hea kuulaja. Oled nii tark, et isegi Öökull jääb sulle oma arukuses alla.

No mida veel elult tahta :)

Hajameelsuse kuninganna

Ainult mina suudan hakata hambaid pesema šampooniga ja keeta kartuleid nii, et need lõpuks põhja kõrbevad. Ainult mina suudan pärast selgete juhistega kirja küsida, et kuipalju tähemärke (ise olen seda just lugenud). Ainult mina avastan oma kataloogist valmiskirjutatud artikli, mille oleksin pidanud juba mitu päeva tagasi ära saatma. Rääkimata paljudest muudest asjadest, mis seni on suhteliselt leebe, kuigi ebameeldiva lõpuga seigad.
Ma tean küll, kus minu mõtted kogu selles argise elu kõrvalt on.
Aga juba praegu kutsun ma end korrale ja sunnin mitte liialt lootma. Siis pole pettumused pärast nii valusad.
Kuigi sügavale südamepõhja jõuavad kõva häälega korrutatud laused ja mõistuse hääl alles tont teab millal. Kui üldse.

Vetsupaberiteadus

Sain eile lapselt kirja.

Kallis emme!

Meie uurisime loodusõpetuse tunnis tualettpaberit. Mina arvan, et meie pere võiks kasutada paberit Regina või Lotus.
Regina sai meil 41 p. ja 1. koha. Ühe rulli hind on 5.25 krooni, märgab hästi, kaalub 88 g, on hästi ilus, ei haise vastikult ja ühe rulli pikkus on 1478 cm.
Daisy sai meil 38 p. ja 2 koha. Ühe rulli hind on 4.12 krooni, märgab hästi, kaalub 56 gr ja ühe rulli pikkus on 2500 cm.
Kahjuks aga need tualettpaberid ei lagune hästi.
Kõik on teaduslikult tõestatud.

P.S. Svjata vatra! :)

Mis siis muud, kui viisin läbi täna ka omapoolsed uuringud, sest lapse kiri nõudis vastust. (Kohe oligi selline koduülesanne, ausõna.) Ja vastus sai järgmine.

Kallis laps!

Aga meie kasutame hoopis Rimi tualettpaberit, mis märgab hästi ja laguneb looduses ka. See on ilus valge paber, millel pole erilist lõhna.
Ühes rullis on 150 lehte, mille kogupikkus on 1687 cm. Rull kaalub u 70 grammi ja on soodne - üks rull maksab 4.25.
Viisin läbi põhjalikud uuringud ja jään enda juurde kindlaks.

P.S. Emal on ikka õigus.

Ja et teadupoolest on mul peres kaks viiendikku, pidin kirjutama kaks kirja. Poiss on oma sõnalises väljenduses veidi tagasihoidlikum, kõnealune kirjavahetus toimus mul tüdruklapsega.

Elu ei ole igav, ei ole noh :)

Suve maitse

Mulle meeldivad praegused jäised ilmad. Aga mulle meeldib nendes ilmades ka suve meenutada. Näiteks sellesuvise lemmikkoogiga. Kuhu veel on panna külmikust oma väikeste kätega korjatud marju.
Proovige ka!
Taignaks läheb vaja: 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid, 0,5 dl suhkrut. Sellest tainas kokku keerata ning vooderdada sellega veidi kõrgemate äärtega vorm.
Sisuks on tarvis: 500 gr 10% hapukoort, 1 muna ja mõnusalt marju. See ära segada, taignakaussi valada ning 20-30 min 180 kraadi juurde ahju panna.

Lihtne, kiire ja maitseb hea :)

Vantsikee

Nii tore, et Tartus avati lõpuks uus käsitööpood! Enam ma ei peagi planeerima Valka minekut nii, et sealsesse poodi jõuaks, nüüd saab ka Tartus pärlites sobrada... Tänane ringkäik inspireeris mind igatahes nii, et valmis minu esimene Vantsikee.

Mõtted on hajali ja pea pulki täis

Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

(Doris Kareva, Aeg)

Mina, ESFP

Your Love Type: ESFP

The Performer In love, you relish every moment and tend to get caught up in passion. For you, sex is how you get in touch with all your senses. Overall, you are creative, popular, and flexible. However, you tend to dislike criticism and avoid any conflict. Best matches: ISTJ or ISFJ

What's Your Love Type?

Mamma mia! Depressiivsetest Eesti väikelinnadest saab väikelinnade hümn?

Möödunud nädalavahetusse mahub kolm väga suurt elamust, millest kaks tahan siinkohal endale aasta pärast lugemiseks kirja panna. Kes tahab, võib muidugi ka silmad üle ekraani libistada.
Nimelt reedel sattusin pealinnas Ärkamisaja filmifestivali pidulikule lõppkontserdile. Mis kohale jõudes osutus veel pidulikumaks, kui ma pressiteate järgi arvasin - tulijaid tervitas pikk punane vaip, küünaldesära ning fotoaparaatide välklambid. Nagu päris kinofilmis kohe :)
Kontserdil esitleti aga XXI sajandi orkestri (mulle see orkester vägagi imponeerib, nende eelmiseidki helikandjaid leidub minu plaadiriiulis) uhiuut plaati pealkirjaga "Üheksa", plaadil kõlavatest lauludest sai kontserdil kuulda seitset. Kui Maarja, Helin-Mari Arderi, Hedvig Hansoni, Laura, Lea Liitmaa ja Inese laulud olid orkestriseades oma tuntud headusest veidi paremadki, siis Hannaliisa Uusmaa lauldud "Depressiivsed Eesti väikelinnad" oli see, mis tõi mulle külmavärinad selga. Ja ainult seepärast, et see oli nii hea. Millised tunded, kirg, traagika ja jõud olid selles laulus tänu orkestri taustale! Tuttav, kuid endiselt kuulatav tekst vaheldus pillide pakutavate sügavate ja ilusate mõttepausidega.
Ühesõnaga, see oli täpselt nagu hümni laulmine. Kui ma leian ürituse, kus see kasutusele võtta, siis ma seda ka teen.
Ja Üheksa laule tahaks kuulata veelgi, sest plaadil on veel kaks laulu, mis kontserdil ei kõlanud.
Ning kui ma kunagi peaksin vajama muusikat ühe vinge tango tantsimiseks, siis saab see olema ilmtingimata sama orkestri ja Hendrik Sal-Salleri "Sel ööl". See laul on mulle meeldinud varemgi, kuid jälle - see on ilmselt üks parimaid kirgliku ja sõnadega tantsu taustaks.

Aga - eile avastasin kinokava kaedes, et Tartu uusimasse kinosse on jooksma pandud jällegi "Mamma Mia!". Ja otsustasin seda täna koos lastega vaatama minna. Eelkõige Abba muusika pärast.
Kino algus oli lahe - meie kõrval istusid kaks minust tsipa vanemat naisterahvast, kes avaldasid hämmeldust, et saalis viibib nii palju lapsi. Ja küsisid siis igaks juhuks minu käest, kas ma olen ikka ka viiendas saalis :)
Ja siis algas film. Ma ei tea, kas mul on praegu meeleolud sellised imelikud, aga mulle väga meeldis see. Avastasin enda jaoks sellest kaks laulu, kuid kogu see lugu (olen ka üks nendest vähestest, kes pole seda muusikaligi varem näinud) emadest ja tütardest ja iseenda leidmisest ja peresuhetest ja sõpradest oli nii hea, et ma aeg-ajalt itsitasin vahetpidamata. Saades isegi tütrelt märkuse osaliseks, et misasja ma kogu aeg itsitan :)
Ja kuigi Meryl Streep tundus kohati liiga kurnatud, andis see tema rollile vürtsi ning lauludele traagikat juurde. Igatahes see, see, see ja see kõlavad mu hinges praegugi veel. See on ka varem kõlanud, kuid nüüd sai ta uue hinguse.
Ning kui ma kunagi jälle kurb olen, siis on igati asjakohane see. Aga see algus peaks siis võimalikult filmilik olema :)
Ja tegelikult on asjakohased kõik need teised laulud ka, mis ka mu lastele enne tuttavad olid ning seetõttu (või millegi muu pärast?) ei tundunud neile emaga koos kinos käimine nii igav.

Ja et kui jõuluvana peaks ka blogisid lugemas käima, siis kaks kingivihjet on tal igatahes olemas :)

Kiirelt tulnud, kiirelt läinud

Üle mitme päeva täna üks olukord ja ühe pealtnäha targa inimese väga rumala inimese veelgi rumalamad küsimused tegid mu päris vihaseks. Tegu oli tööolukorraga. Südame kloppides kurtsin teisele kolleegile oma muret ja pahameele põhjust. Ta kuulas ära ja ütles, et ma olen ärritunult nii seksikas...
See lõi jalad alt ja muidugi pühkis ka viha. Turtsusin pärast seda veel nagu tige siil, aga tuju oli juba hea.
Õnneks lahenes olukord ka.

Hea päev

Mul on hunnik uusi inspireerivaid pärleid.
Ma olen kohtunud arvukate inspireerivate ja imeliste inimestega.
Täna õhtul lähen ootamatult kontserdile, mille kohta ma tean juba ette, et see meeldib mulle.
Homme on ees paar ägedat näitust.
Mulle on helistanud mõned toredad inimesed.
Olen saanud päris mitu tuju tõstvat komplimenti.
Olen saanud mures toeks olla ühele heale inimesele.
Taevas on tähed ja meri on ootamatult lähedal.
Teinekord ei tasu niipalju oma elu planeerida ja suhtuda ikka ootamatustesse sõbralikult. Sest tänu nendele on elu tegelikult päris ilus:)

Asjade ettearvamatusest

"Sellega, millest see oleneb, ei saa me alati ette arvestada. Kauneimat rõõmu elatakse alati läbi seal, kus seda kõige vähem oodatakse."

Antoine de Saint-Exupery, "Tuul, liiv ja tähed"

Peatage ometi see täiskuu!

Sinine esmaspäev

See päev ei ole väga kaua kestnud, aga juba on tunne, et tegu on tõeliselt sinise päevaga.
Et nädalavahetuse võitlesin sõnulseletamatult jubeda oksendamistõvega, olen oma tegemistega tõsiselt jännis ja pidin ära jätma pealinna sõidu. Nüüd aga selgus, et seda sõitu oleks väga-väga vaja olnud. Enam ei jõua aga kuidagi.
Lisaks nägin vastu hommikut väga segast unenägu. Milles mulle viimasel ajal oluliseks saanud inimene minu peale pahandas ja minuga enam ei rääkinud. Miski täiesti mõttetu asja pärast. Ja nii ma ärkasin ja see paha tunne püsib endiselt.
Lisaks on ka argipäeva hommik toonud rõõmu asemel pigem tõrjutust ja sügaval südames üksiolemist.
Kuidas ma küll saaks, et ma ei muretseks asjade pärast, millel näiliselt pole mingit tähtsust, kuid mis ometi minu sees on väga olulised? Tjah, mõttetute asjade pärast ju ei muretseks.
Ma tean, mida ma praegu tahan. Aga ma ei saa. Sest ma elan teises, selles natuke kurvema kuluga muinasjutus. Ehk vähemalt lõppki...?

Veidi hiljem: Ja nagu kõik oleks veel hästi, selgus, et minu lemmikjuuksur on läinud tööle Tartu kõige kallimasse salongi... Hakkame nüüd Mariga üksteisel juukseid lõikama. Küll lokkisjuuks teise samasuguse muresid teab...

Minu esimene vabamüürlik rätt

Sain valmis oma esimese räti. Roosa saalomoni sõlmtehnikas räti, mis läheb kingiks ühele piigale.
Ma pean ütlema, et olen sellest sõlmest väga suures vaimustuses ja kindlasti sünnivad juba sel aastal sellest veel mõned rätid, näiteks jõulukingiks.
Aga põnev oli see, et praegu nalja pärast otsisin selle sõlme ajalugu ja leidsingi.
Nimelt on see sõlm vabamüürlaste eelkäija Maestri Comacini tähis.
Omal ajal kirjutanud juba vanarooma riigitegelane Plinius Caecilius (sündis 61. aastal ning suri erinevatel andmetel 112. või 113. aastal peale Kristust) ühes oma kirjas keiser Traianusele meistrimeestest, kes Como järve ääres imekaunist villat ehitasid. Just nemad olid väidetavalt käsitöö võrdleva religiooniga tegelemisega ühendanud, nad sidusid omavahel kristluse-eelsed kultused, milledest võeti üle nende ehitustes korduvalt esinevad motiivid (näiteks madu ja omavahel põimuvad jooned ehk palmikud). Need meistrimehed rändasid vabade müüriladujatena ringi ja leiutasid lisaks võrratute hoonete püstitamisele oma ametisaladuste kaitseks ning üksteise äratundmiseks sümbolid ja ka salakeele...
Saalomoni sõlme leiab rohkelt ka sünagoogides ja sestap seostatakse seda ka kuningas Saalomoniga. See sümbol on aga Saalomonist tunduvalt vanem - vanimad leiud on lausa kiviajast. Sõlm ise tuleneb siis iidsest lõputu sõlme kujulisest sümbolist. Seda kasutati ka nelja peaingli vannutamiseks ning selle kõige lihtsam variant pärineb juba Mesopotaamiast - seal pöörduti sellega kõigi nelja ilmakaare jumalate poole...

Võtsin järgmisena ühe peene fileepitsi käsile, kuid pärast seda hakkan oma salajasi mõtteid taas sõlmedeks punuma...

28!

Viimasel ajal olen saanud palju armsaid komplimente. Üks parimaid tuli täna. Kindla veendumusega teatati, et mul on naise elu ilusaima ajani veel aega, sest 28 aastane selliseid asju kindlasti veel ette ei kujuta :D Ma naersin telefoni otsas ikka kohe mitmeid minuteid laginal...
Aga noh, eks naised neljakümnendais ongi ühed lõbusad tegelased.
Ka juuresoleval pildil olev hea inimene on juba neljandas kümnendis, kuid hoolimata sellest kostitas ta oma sünnipäevakülalisi meeleliselt mõtiskleva kõhutantsuga. Etteaste kujunes menukaks, samuti nagu ülejäänud õhtu. Tants, vaid tants - muu ei tule ju meievanustel naistel enam kõne alla, eks.

Kokanduskunstnik

Olen vist kokandusmuusa noolest tabatud. Tänane menüü tõi toidulauale täidetud kartuli singiga. Algne inspiratsioon tuli Pirita jõeäärsest toidukohast, kust ma selle soovitasin ka kolleegile.
Aga - kuigi ma toite pildistada ei oska, nägid need kartulid imehead välja ka kodus tehtuna ning maitsesid veel paremini.

Vaja läheb: 2 suurt kartulit (eelista sorte, mis kergesti ei laguneks), 100 g naturaalselt Merevaiku (sobib ka toorjuust), 10 g pestot, 60 g sinki.

Kõigepealt pesin kartulid ja keetsin need koorega pehmeks. Segasin kokku küll miski Sõpruse light juustu ja pesto ning puistasin sinna sisse ka veidi basiilikut. Siis keerasin kartuli fooliumisse, pealt jätsin muidugi lahti. Kartuli lõikasin nagu neljaks ja siis keskele panin täidise - alguses kokkusegatud mögin, siis singiviil ja selle keskele veel tükk juustu. Neljast 150 gr sulajuustust sain täidise 25 keskmisele kartulile.
Veidiks ahju, kuni juust mõnusalt sulas - ja - valmis!
Isegi poeg, kes muidu on suht närb ja valiv nokkija, kiitis kokakunsti.

Aga kes tahab asja originaalis näha, lugeda ja ehk ka tammelehe salatit juurde valmistada, kiigaku siia.

Vana kooli kook

Mõni postitus tagasi kiidetud Eesti Naises õpetas Maru tegema Aleksandri kooki. Ja lubas seejuures, et nii mahlast kooki pole varem maitsta saanud.
Minu mälu kaevas kohe välja tudengipõlve Aleksandri koogid, mida ikka Tartu poest ostetud sai. Ainult praeguseks on see ilus tudengipõlv kadunud ja poeletil leiduvad koogid kuivetunud ning ei maitse enam üldse nii hästi.
Sestap võtsin täna kätte ja küpsetasin seda magusat-magusat vana kooli kooki. Õigupoolest tegime seda tütrega koos - meil oli isegi tööjaotus. Mina tegin külmast võist toasooja või, tütar segas kokku taigna ja ülejäänd oli minu teha.


Igatahes Maru väljapakutud retsept on järgmine:

2 dl suhkrut, 200 gr võid, 1 muna, 5 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit
vahele: kreegimoosi
Katteks: 4 dl tuhksuhkrut, 2 spl vett (ära lisa kõike vett korraga, timmi parajalt)

Vahusta toasoe või suhkruga heledaks. Lisa muna ning järk-järgult küpsetuspulbriga segatud jahu. Rulli tainas küpsetuspaberile 5-8 mm paksuseks (suurus u 20-30cm).
Küpseta 175 kraadises ahjus 15 min. Lõika pind pooleks, määri ühele poole kreegimoos, tõsta teine pool kohe peale. Lõika ruudukesteks, lase jahtuda.
Lahusta tuhksuhkur vee ja sidrunimahlaga, määri kookidele ja lase jahtuda.

Mina lisasin tuhksuhkrule veidi rohkem vett kui siin ette nähtud, lisaks ka kakaod.

Ja tulemus - koos ema keedetud tikritarretisega - viib lausa keele alla.

Isegi kass kargas lõhna tundes kapile ja pistis tüki kooki pintslisse.

Talvele vastu

Pojal rõõmus päev, sai uued sõrmikud kätte :)
Kudusin peopessa veidi mustrit, et oleks paksem.
















Aga lisaks proovisin aastase vahega veel nunoviltimist, mullustest proovidest said mõnusad jõuluehted.

Sel aastal on mul kindel plaan, mida nunovildiga teha, kuid ilmselt pean ikka siidikupongi alla panema, siis mätsib paremini :) Praegu proovisin lihtsalt tülliga ja see ei töötanud.
Kuid selle esimese katsetuse peab ka kuskile ära paigutama, mulle endale see täitsa meeldib, kuigi hõredavõitu ta ju on. Ootan inspiratsiooni.

Rusikareeglist paarissuhtes

Nädalavahetusel maal sattus mulle näppu uus, novembrikuu Eesti Naine ja jälle pean tõdema, et see ajakiri meeldib mulle üha rohkem. Loodetavasti jätkab see peatoimetajate vahetumisega senist rada.
Aga seekord sai minu absoluutseks lemmikuks Tiiu Suvi kirjutatud artikkel Tülikuum, õigupoolest on see intervjuu pereterapeut Harri Küünarpuuga, kes muuhulgas tõdeb, et tihti hakatakse paarissuhtega tegelema liiga hilja. Siis, kui tülid on muutunud juba osaks suhtemustrist.
Aga panen siia kirja veel mõned leitud mõtted. Aga soovitan soojalt ka terve artikli lugemist!

* Müüt, et vastuolud on halvad, teeb inimesed õnnetuks. Hästi elamise
tunnus pole mitte see, et vastuolusid ei ole, vaid et neid suudetakse
taluda.

* Üks tülide tekkimise põhjuseid on, iseenese maailmakirjeldust loetakse
ainuõigeks.

* ...koos ollakse ainult öösel, mil lebatakse teadvusetult teineteise
kõrval. Suhtekogemus kaob ära ja kui siis avanebki võimalus veeta
nädalakene koos, ei osata teineteisega midagi pihta hakata. Võib
tekkida hoopis ebamugavustunne ja sellest tõusta jälle tüli.

* Inimesed on kõikvõimalike supe-hüper-liiete mõjul muutunud,
ihaldatakse aina vapustavamat. Enam ei osata rõõmustada pisiasjade
üle, mis on elus kõige olulisemad ja mida saab ise luua.

* Rusikareegel on, et kruvi keeramine käib päripäeva. Inimestevahelistes
suhetes rusikareegleid ei ole. Iga suhe on isesugune, erinevad on
tülide põhjused ja võimalused nendega toimetulekmiseks. /.../ Kui juba
üks partner ei saa mingi probleemiga elada, siis tuleb sellega
tegeleda, sest see mõjutab kõiki teisi, kellega ta koos elab.

* Postmodernistlik maailm on loonud illusiooni, et ka inimsuhetel on
küljes nupud delete ja restart, et hõlpsasti on võimalik midagi
kustudada ja uuesti alustada. Tegelikult on töö suhetega pikaajaline
protsess, mida paljud ette ei kujuta. /.../ Suhtega on tarvis tööd teha
24 tundi ööpäevas. Võib-olla see on rusikareegel?

Iseendale

Minu elus on väga harva olnud selliseid hetki, kus ma tunnen end olevat nii õnnetu ja jõuetu, et ise ei jõua oma olukorra parandamiseks ka midagi teha. Tavaliselt ma ikka olen mingi rosina järele püüdnud...
Aga eelmine nädal kukkusin just ühte sellisesse auku. Ja veidi aega tagasi oli veel üks selline.
Aga. Käies ära ja mõeldes ja mõeldes ja mõeldes sain ma aru milles point.
Ma kardan lahti lasta mõnest väga ilusast asjast, millel tegelikult - no isegi minusugune romantik oskab aegajalt mõelda vägagi kaineid mõtteid - ei olnud määratud jääda. Aga see oli minu elus ja pani mu elama. Ta lihtsalt tuli ootamatult ühel täiesti tavalisel kevadtalviselõhtul. Ja võttis minus võimust ja oli minuga kõigis minu tegemistes.
Minus oli küll olemas selline pragmaatiline pool, kes käskis oma igapäevaseid toimetusi edasi teha, kuid iga järjekordne sõnum ja iga üliüliharv kohtumine lõid selle pragmaatiku minust kus seda ja teist.
Ja see juhtub ikka ja jälle mingi väga suvalise aja tagant. Siis, kui ilmub mingi märk.
Mõistus sunnib end hoidma ja alalhoiuinstinkt sunnib kaotama iluihalust. Kuni järgmise ootamatu märgini. Mis lööb jälle kõik nii sassi, nii sassi.
Paraku on ju nii, et see, mis on leidnud tee südamesse - ja leidnud vägagi omakasupüüdmatult, lihtsalt olles - sealt välja minema ei kipu. Ehk vaid arvukalt aastaid suudab seda magusat mälestust tuhmistada. Seda mälestust, mis meenutab mulle, et täiuslik inimtervik saab koosneda vaid mehest ja naisest.
Ma võin ju teha ja olla, kuid kõik see tundub kuidagi poolik.
Aga tuleb leppida.
Sestap ma luban nüüd endale, et panen südame sooja teki alla ja hoolitsen enda eest. Senikaua, kuni on selge, et seda tahaks teha ka keegi teine.
Ja las ma siis ka nutan teinekord, vahel teeb see olemise paremaks. Või laseb end lihtsalt haletseda. Naiste värk ju.
Muul ajal luban üles leida väiksemaigi rõõmukiire.
Ja püsida elus.

Hea soov sügiseks

Nii, nüüd vaja klaarida üle kümne päeva vanune võlg. Aga kuna elu viis pärast sooja sügissoovi saamist kohe mitmeks ajaks pealinna ja siis oli pilt poja fotoka sees ja koos omanikuga maal koolivaheaega veetmas, siis ei saanudki korralikku sissekannet teha. Nüüd parandan vea :)
Ühel õhtul oli isetegijate postkastis mulle krijake Chatriinilt, kes teatas, et tema on seekord inimene, kes mulle paki teeb. Ja et kuna nagunii Tartusse satub, tooks ise paki ära ka.
Ma pean ütlema, et paar päeva, mis selle teate ja paki vahele jäid, olid päris põnevad. Ja ühel neljapäeval heliseski uksekell ning seal oli Chatriin...koos minu pakiga :)
Kui ma selle pärast tükk aega jutustamist avasin, muutusin kohe väga-väga rõõmsaks! Sest olen sel aastal kudunud mitmeid randmesoojendajaid, kuid endale ei ühtegi. Nagu see kingsepa ja saabaste vanasõna ühesõnaga. Kuid Chatriin oli välja uurinud, et mulle meeldib punane värv ja kudunud mulle maailma kõige armsamad randmesoojendajad!
Mõistagi panin need kätte kohe samal päeval ja ei ole möödunud ühtegi päeva ilma nende mõnusate punaste aksessuaarideta. Ja need köidavad inimeste pilke, ausalt :)
Lisaks olid pakis veel ühed sussid (need saavad mul ilmselt Tallinnas ämmal-äial külas käies tavapärasteks jalanõudeks, kuna seal on põrandad alati jahedad), tee (kibuvits, nämmmm!) ja ebaküdooniahoidis, mis ülejäänud perele eriti mokkamööda polnud, küll aga mulle. Nüüd võtan igal õhtul sealt lusikatäie oma sooja tee sisse.
Igatahes suur-suur aitäh veelkord, Chatriin!



Minu enda pakitegu osutus seekord raskeks, kuna inimesest ei ole mul eriti palju märke õnnestunud leida. Üritasin siis nii enda maitse järgi, et mida endal oleks hea saada... Pakk sai teele viimasel päeval ning lähiajal rõõmustab loodetavasti ka saajat.
Veel kolm päeva hiljem saan lisada ka enda tehtud paki pildi. Pildi tegi saaja - klli - sest ma ise lihtsalt unustasin.

Tumeda taeva all

Ei tahtnud täna kuidagi linnast ära sõita. See on minu puhul haruldane.
Aga väga turvaline oleks olnud peita end oma tuppa ja olla seal omaette. Aga noh, pühkisin pisarad (jah, ka täna hommikul oli olukord, mis mind lihtsalt nutma ajas) ja asusin teele.
Teekond ise oli ootamatult mõnus. Ma pole ammu näinud niipalju erinevaid sinise toone kui täna taevas. Ja see kontrast, kui sünkjasmusta taeva taustale kerkib ühtäkki värvilinevärviline vikerkaar, oli võimas. Peatasin lausa auto ja lihtsalt imetlesin. Ja siis jõurasin veidi laulu: "Tead, millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult..." ja hakkas veidi kergem.
Miskipärast tundub mulle, et oma varasematel sügistel ei ole ma niipalju lummavaid vikerkaari näinud. Kas olen ehk ise silmad kinni käinud või kehtib reegel, et elus peab olema kõik tasakaalus? Et kui endal on olemine kuidagi kehva, puistab saatus su teele ilu, oska vaid märgata ja üles noppida?
Igatahes eirasin seepeale kõiki tavapäraseid teekondi ning suundusin Paidesse vallimäele ja tegin sealgi tiiru. Nagu kunagi kooliajal :) Ja see oli hea.
Nüüd istun soojaks köetud ahju ääres ja lõpetan sõrmiku kudumist pojale. Külmad juba ju käes ja nagu ta ütleb, mis aitaks selle vastu paremini, kui ema kootud kinnas.
Küll see taevas ka selgemaks läheb.

Koer tuules

Pärnu Postimehe fotograaf Ants Liigus on täna mere ääres veetaseme tõusu jälgides teinud megahea pildi, mida ma kohe ei saa jätta siia postitamata, et ma seda ka aasta pärast näeks.

Ma isegi tunnen seda tuult, mis pildil puhub... Ma loodan väga, et see pilt ka mõne pressipreemia saab!

Originaal ja teised teemakohased pildid asuvad siin.

Kodune vikerkaar

Üle ikka päris mitmete päevade on kodus hea olla. Isegi üksi.
Kuigi ka mujal oli seekord väga hea. Palju tuult ja merd ja inimesi. Inimestele mõtlesin ma terve tagasitee ja vist esimest korda elus olin nii sügavas mõttes, et ka mõned teeäärsed märgid jäid tähele panemata. Muidu poleks nendest märkidestki teadnud, kuid I juhtis neile tähelepanu.
Ja vikerkaar - imeline vikerkaar ilmus täna meie teele veidi enne mu lapsepõlvekodu. Tundus, et see algab otse meie kõrvalt põllult (lapsed valmistusid rahapada kaevama minema), kuid siis liikus see algus meiega lihtsalt kaasa. Kuniks kadus.
Küllap oli tõesti kellelgi vikerkaar põues. Sest nagu pragmaatilised inimesed ütlevad - vikerkaart pole olemas. See on silmapete.
Aga õnneks mina pole pragmaatik. Sest kuidas sa saad näha asja, mida pole olemas. :)
Ma arvan, et ükskord õnnestub mul teda katsuda ka. Ja kõndida mööda seda kaart.

Iga kehvalt alanud päev ei pruugi kehvalt lõppeda

Kuigi mõni päev kohe algab kehvasti ja mõtted eesolevale ei sunni aju ega keha säravatele mõtetele ja tegudele, on minu viimase aja päevad näidanud, et lõppeda võivad need üsnagi hästi. Lihtsalt tuleb end tunda ja ära märgata see kriitiline koht ning tõmmata pidurit. Ehk teisisõnu, et siin hullumeelses maailmas mingilgi määral tervet mõistust säilitada, tuleb end märgata.
Näiteks reedel hakkas juhe täitsa kokku jooksma, sest tiheda liiklusega maanteel jäi paarsada närvilist kilomeetrit selja taha, mõned kiired asjad olid ajada ja õhtul ees oodanud sündmus paari aasta vanusele traditsioonile toetudes sugugi ei vaimustanud.
Lasin oma vingul veidi tulla, kuid siis sain ise aru, kui nõme ma olen. Et mida ma vingun. See ei vii kuhugi, see ei aita midagi muuta ja üldse.
Võtsin hoopis ahistavad kingad jalast, tegin suure tassi head kohvi ja püüdsin leida paremaid killukesi enda ümbert. Ja leidsingi!
Ja nii läks ka õhtune sünnipäev üsna kenasti. Taas sai nähtud inimesi, keda umbes kord või kaks aastas näeb ja ka neid, keda näeb tihedamini, kuid kellega kohtumine on peaaegu alati puhas rõõm. Sai kuuldud igasuguseid uudiseid ja arvamusi. Rõõmustatud, et mu ümber on palju inimesi, kes alustavad tuleval aastal viiekümnendate teed. Mina olen ju alles neljakümnendate alguses  Ja lõpuks isegi leitud inimene, kes ometi kord ei tahtnud traditsioonilisse hommikuao kõrtsi putkata, vaid oli nõus mind viima Levist välja. Sel hetkel tundus, et olen oma tutvusringkonnas viimane inimene, kes seal käinud ei ole. Hiljem muidugi selgus, et neid on veel 
Aga mulle Levist väljas väga meeldis. See oli isegi parem kui Zavood. Seal oli ruumi rohkem ja seal oli mõeldud ka tantsimisele. Ja muusikavalik soojendas südant ja inimesed olid ilusad ja head. Üllataval kombel – või siis ka mitte – oli seal päris palju tuttavaid. Ja isegi uksetaguse turvamees oli hoolimata oma näilisest (või tegelikust?) karmusest üks sooja südamega tegelane.
Ja kokkuvõtteks kujunes sellest reedest üks mõnus päev, kuigi õppetund, et pealinnas ei tohi istuda igasse suvalisse taksosse, tuletas end mulle taas meelde. Õnneks ei olnud see seekord päris minu isiklik õppetund ja õnneks oskan ma juba õppida ka teiste vigadest.
Laupäev algas samuti kehvasti – just siis ilmnesid autol probleemid, miks ma nüüd mutrivõtmega ringi käin. Veelgi enam, sellel hetkel oli aku täitsa tühi ja ahastus suur. Õnneks pani äi auto juhtmetega käima ja siis tuli lakkamatult ümbruskonnas aku täitmiseks tiirutada. Paigas aga, kus on meri ja meri ja meri, ei ole see keeruline. Hiljem tegime paar pikematki tiiru, keskendudes üsna tormisele merele, kuid nautides ka Pirita jõge ja kloostrit. Ja veel hiljem läksin ma väsinult oma armsate Ketsi ja Kertsiga kohtuma ning see koos oma mojitode ja itsitamisega oli üks ütlemata värskendav ja tore kokkusaamine (mis siis, et särav naine nägi väsinud ja õnnetu välja ). Ilmselt tuleb pealinna tihedamini sattuda  Ja tütarlaste esitatud jõululaulud tuletasid meelde, et kaugel need päris pühad enam. Mulle ju teadupoolest see pühadeaeg meeldib. Ja õhtu tõi teele veel ühe toreda kohtumise ja siis oleks tahtnud öelda, et kaunis-hetk-oh-viibi-veel, kuid ma ei teinud seda. Sest hetked viibivad ja püsivad ainult muinasjuttudes. Vist.
Pühapäevgi algas pigem kehvasti – väljas oli tõusnud torm ja vihm ja plaanitud jalutuskäik lastega jäi ära. Ja siis hakkasid kuklas tiksuma eesootavad närvilised töökohustused, mis ei lasknud olukorda kuidagi nautida. Aga toimetaja kallistus ja heatahtlik suhtumine, ootamatult sülle langenud hea fotograaf ning õnnelikud asjaolude kokkusattumised lõpetasid sellegi päeva pigem hästi kui halvasti.
Vaatame siis, mida toovad järgmised päevad, kuid kindel on see, et igatahes saab ka endast õppida.

Naine mutrivõtmega

Kui kohtate naist, kes parkimisplatsil sukeldub mutrivõti käes auto teadliku näoga auto kapoti alla, mis mõte siis pähe tuleb?
Igatahes mina, kes ma nüüd täna olen kaks korda seda teinud, pealtnägijate mõtteid ei tea.
Mehed naaberautodest vaatavad küll suurte silmadega ja ilmse uudishimuga, kuid abi ei ole küll keegi pakkuma tulnud.
Miks ma seda aga teen?
Põhjus lihtne. Kuigi Tartus saadi teeninduses väidetavalt elektrisüsteem korda - üks põhjus, miks mu auto nädala eest keset tänavat lihtsalt seisma jäi - jamab see endiselt. Tagumised tuled lihtsalt ei kustu ära. Homme peab siis pealinna autoparandajaid proovima.
Aga et aku tühjaks ei läheks, sain äialt mutrivõtme - iga kord autot pikemaks ajaks seisma jättes poen oma kõpskingade heli saatel punaseks värvitud küüntega kapoti alla, keeran akult maha ühe juhtme ja siis ühendan selle taas.
Selline tegevus annab tagatuledele märku vajadusest kustuda.
Kes ütles, et elu on igav, eksole :)

Ma lähen vist hulluks

Igasugustele muudele asjadele lisaks ütles täna ka auto üles. Lihtsalt lülitas end välja, hea et mul on reageerimisvõime olemas, suutsin ta veel teeäärde kuidagi manööverdada. Ja rohkem enam käima ei läinud. Ei aidanud ka appi kutsutud hea inimene ega arvukad telefonikõned.
Tegin oma elu jubedaima linnasõidu. Sleppis. Teeninduse ukse taha. Lõpuks olin endast nii väljas, et käte värina suutis peatada vaid rumm. Mitu suurt lonksu kanget ja vastikut rummi.
Aga mul on tunne, et ma ei jaksa enam igasuguste ootamatute muredega võidelda. Või siis ei anta kellelegi rohkem, kui ta kanda ei jõua?
Ma ei tea.
Ebaõiglane on see.
Tahaks päikesepaistet ja lilleaasa. Ehk on see tõesti märk, nagu L eile ütles, et ma pean oma elus tõsised muudatused ette võtma?
Ma ei tea.
Ma hakkan vist vaikselt hulluks minema.

Mõtlemine tegi... ?

Mul on peas palju erinevaid mõtteid. Osad neist puudutavad armsaid inimesi, osad mitte. Ma pean need endas selgeks mõtlema.
Aga vähemalt, kuigi tänane õhtu ei toonud tantsu ja tralli, sain ma kõndida pehmel lehiseokkavaibal. See kogemus mu elus seni puudus. Ja see oli mõnus, oleks tegelikult pidanud ka kingad jalast heitma. Oleks...
Aga et ma tegelen mõtlemisega, on siia kirjasõna veidi vähem jõudnud. Paraku päris ilma kirjasõnata ma igapäevaelus ei saa, aga vähendama olen ma teda pidanud.
Ehk see möödub.
Seni mõtlen.

Plastmassiajastu aadlipreili

Elu nagu aadlipreilil: jume kahvatu, pea valutab, kuid tegevused on ilusad.
Just lõpetasin 16 kutse ilukirjas kirjutamise - ikka paar tundi läks - lisaks olen nautinud lilli ja lapsi. Tegelenud kaunite kunstidega - lugenud raamatut ja kirjutanud.
Kudunud.
Ja hetk tagasi oli siin lastega arutelu, et mis aeg praegu on. Et kui kiviaega nimetati nii seepärast, et siis tehti kõike kivist, rauaajal aga rauast. Praegu tehakse aga plastmassist. Seega elame suurepärasel plastmassiajastul.
Ja mis võiks olla toredam, kui kujutada end just selle ajastu aadlipreiliks :)
Aga minu äkkpeavalu ja eilne peaaegu surnud olemine oligi ühe järjekordse kummalise viiruse süü. Paar töökaaslast on ka selle läbi teinud.
Nende kogemusel on prognoos õnneks hea. Homme on tänasest parem.

Hiljem: meenus, et aadlipreili nimetuse sain ma juba kevadel. Kui kimasin ringi, sulgpallireketid ja valged töökindad auto tagumisel aknalaual :)

Õudusunenägu

Ma pole ammu kogenud midagi nii jubedat kui täna öösel.
Nimelt hakkas õhtul vaikselt valutama pea ning minu lootus, et ehk see magades vaibub, ei pidanud paika. Kodus ei olnud ainsamatki valuvaigistit. Kõik oli otsas.
Ja need vähesed korrad, kui mul õnnestus suikuda, nägin ka unes, et pea valutab.
Ja eriti masendav on sellisel hommikul avastada, et sinu armas kodulähedane apteek, mis muidu avati kell 8 hommikul, on lihtsalt suletud. Jäädavalt.
Võib arvata, kui rõõmus ja tegus päev mul täna on.
Aga ma pingutan.

Head rahvusvahelist munapäeva, seltsimehed!

Mulle meeldib, et maailmas on olemas igasuguseid põnevaid töökohti ja ameteid. Näiteks hiljaaegu Lõunakeskuses liuvälja veerel seistes jõudsime V-ga kokkuleppele, et jääpuhastaja (lihvija, meistri vms selle mehikese ameti nimi seal on) töö on vähemalt Tartu linna igavaim töökoht. Pärast iga tundi rutiinselt siia-sinna mööda jääd, kusjuures ümbrus on aastaid sama...

Aga täna - saan teada, et Eestis tähistatakse juba viiendat aastat rahvusvahelist munapäeva ja et kuskil maailmas tegutseb rahvusvaheline munakomisjon...

Temaatiliselt, küll ebateadlikult, praadisin hommikusöögiks mõned munad.

Head rahvusvahelist munapäeva, seltsimehed!

Foto: Aldo Luud

Öö drakoniitidega

Sellel nädalal liigub meie planeet läbi Giacobini-Zinneri komeedi saba ning kõikidel astronoomiahuvilistel ja muidu romantikutel on lootus tähistaevas silmata oktoobrikuiseid lendtähti - drakoniite.

Eile tekkis endalgi huvi asja vastu. Et päev aga kulges ootamatult pingeliselt, olin õhtul kella 23ks nii läbi, et kukkusin voodisse. Pilk aknast välja kinnitas, et taevas on pilves mis pilves ja et minu nägemine nii hea pole, et läbi pilvede näha, uinusin rahulikult.

Ja öösel kell kaks tegin endalegi ootamatult silmad lahti ja mida ma nägin - taevas oli selgemast selgem. Ja isegi kausikujulise kaluriküla ülevalgustatus ei suutnud tähesära summutada.

Ja et mu voodi on otse akna all, rebisin kardinad eest ja asusin oma sooja teki all vaatlema. Kaua ei jaksanud, kuid poole tunni jooksul täheldasin kahte lendtähte. Kui taevas täna end peita ei taha, peaks täna ka vabaõhu vaatlusvõimalusi otsima.

Mõistagi pole linnataevas nii tume ja tähti täis kui maataevas - minu ilusaim tähesadu jääb möödunud suvesse ja Põlgastesse - kuid romantikule piisab ju mõnestki lendavast tähest. Ja teadmisest, et lendavat tähte nähes soovitu pidi täide minema.

Aga juuresoleval pildil - vat seal on alles tähesadu. Siit leitud fotol on üle saja meteoori, mis on jäädvustatud 17. novembril 1966 aastal, mil Maa kohtus leoniidide meteooripilvega. Oktoobrikuiseid lendtähti nimetatakse nimelt ka leoniidideks. Aga drakoniit meeldib mulle rohkem, see on kuidagi salapärasem ja metsikum.

Õhtu iseendaga ja endale

Nüüd, kui lapsed voodisse kupatatud, saan istuda rõõmsalt ja teha täpselt seda mida tahan. Sest - juhuuuuu - ammu pole olnud sellist õhtut, kus kõik pooleliolevad lood on valmis, ühtegi projekti pole vaja kirjutada ja muud kohustust ka pole...
Ja nii ma veedan selle mõne hea inimesega lihtsalt lobisedes, ühe silmaga totraid naistekaid vaadates ja lihtsalt olles. Ja jube õlleisu tuli ka, õnneks üks purk oli kapinurgas.
Ja nii hea, nii hea on.
Ja homme on uued ja paremad tegemised. Ja inimesed. Ja olukorrad.

Sissemagamine

Nii, täna siis magasin sel kooliaastal esimest korda sisse. Õnneks mitte hullult, lapsed jõudsid nibin-nabin kiirustades ikka õigeks ajaks kooli. Aga ikkagi.
Muidugi, mida muud siis olekski arvata, kui üle pika aja sai nädalavahetusel tehtud mõnusaid maatöid - istutada maasikaid, kaevata maad, korjata peenralt lillejuurikaid jne jne. Kas siis maainimestel sügisel tegemisi vähe :)
Kuid. Vaatamata sellele, et sissemagamisega pidi kaasnema hea omadus - väljamagamine, mina viimast ei tunne. Ja täna on taas askeldusi täis päev... Vähemalt on lootust nädalaid lohisenud töödega hakkama saada. Ja see innustab.
Siis saavad ju uued tööd lohisema hakata :)

10 aastat

ARMASTUSE MAAGILINE ARV
on üksteist.
Veel ei ole hilja
hakata armastama.

(O. Arder)

Kes põleb heleda leegiga, ei kustu iialgi keegina...

On tähendanud üks mu lemmikluuletajaid Virve Osila.
Heleda leegiga põlemine on aga vist üks minu elu ülesandeid. Olen seda tegelikult kahtlustanud juba aastaid varem ja seda on mulle korduvalt ka öeldud, kuid eile teadvustus see mulle taas. No mis teha, kui inimene on juba kord selliseks... kirglikuks loodud. Pealtnäha rahulik, aga no ei ole mulle paljud asjad ükskõik, ei ole. Ja sellest see põlemine...

Ühesõnaga, eile oli üks meeleheitlik ja kurb päev. Koguni nii, et lõpuks hakkasid ka pirukad panni peal minu üle naerma. Üksteise järel avanesid nende aplad suud irveks...

Aga samal ajal olid võnked läbi õhu minu meeleoludest jõudnud minu sõpradeni (õigupoolest üheni, L on viimasel ajal mind mitmelgi meeleheitlikul korral kodust välja vedanud ja tegelikult õigustatult), kes tegid ettepaneku, et kui mälumängule tõesti ei jõua, mindagum siis tantsuklubissegi. Ma ei liialda, see telefonikõne tõi pisarad silma. Maailmas on vähe inimesi, kes jagavad ära, mis ja kuidas mind endast välja võib viia. Aga nad on olemas.

Aga õhtust - ainuüksi teekond klubisse oli vahva, sest algselt pisikesena mõeldud seltskond muutus iga sammu järel suuremaks ja säravamaks.

See ettepanek oli üks ütlemata väärt asi - lisaks emotsionaalsele tantsuteraapiale keerles maailm silme ees vahepeal nii kiiresti, et selgena tundunud probleemid muutusid siiruviirulisteks triipudeks ja voolasid Tiigi seltsimaja akendest lihtsalt välja. Loodetavasti ei leidnud nad taas mu koduakende alla teed...

Lisaks andis eilne õhtu mulle võimaluse silmitsi seista ühe minu hirmuga. Ja kui veel nädala eest sooritasin ma linnatänavail põgenemiskatseid, siis eilne õhtu andis selguse, et sellel ei ole põhjust. Sest tegelikult katsumused ja lahkhelid ainult tugevdavad mõnede inimeste vahelisi suhteid. Kui nad on sõbrad. Ja mul on neid.

Ma vist ikka olen õnnelik inimene, kuigi tihti ma oma elu õnnelikult elada ei oska, tõdesin endamisi klubist pehmel, veidi niiskel vahtralehevaibal koju jalutades läbi imeilusa linnaosa. Aga kõike head vist korraga ei saagi.

P.S. Sellele pildile vajutades näeb inimesi ka tantsimas...

Kuhu küll need ööd kaovad?

Ükskõik, mis kell ma magama lähen (õhtuinimesena teinekord päris hilja, kuid mõnikord ka varem), kaob öö ikka järjekindlalt sellise kiirusega, et tahaks lausa teada - kuhu need ööd kaovad? Kus on nende kohtumispaik?

Vähemalt suudab praegune sügisene värviküllus veidigi hommikutesse rõõmu tuua - just sellist vaadet, nagu ülal, ma oma kardinapraost näengi.

Aga ikkagi on mul küsimus, kas õhtuinimesest on võimalik üldse hommikuinimest kasvatada? Praegu, kui lapsed on koolis käinud kuu aega, ja ma olen iga jumala päev ärganud kell 7 - kusjuures ka enamus puhkepäevi - mina seda veel ei usu...

Nokturn

Kresside leegis tuksatab sügise süda,
pudeneb pihule hilise õnne kild.
On selles öös üksainuke helendav rada -
lähen ja tunnen, kui habras on sõnade sild.

Ei, ma ei usu, ütlen. Ja ometi usun.
Ei, ma ei armasta, ütlen. Kuid hinges on lõõm.
Möödunud mure mu olemust maadligi rusus.
Tänasel ööl aga tõusen. Ja lahvatab rõõm!

Lumm hajub pea. Aga iial ei unusta seda,
kuidas sa hoidsid mind. Süda sul kumedalt lõi...
Kresside leegis tuksatab sügise süda,
teades, et hiline õnn kaua kesta ei või.

(Virve Osila)

Mõtteid lähedusest

Läheduse eeldused ja tingimused:

* Lähedus varases lapseeas on läheduse eeltingimuseks täiskasvanueas
* Väljakujunenud eneseidentiteet julgustab lähedusele
* Eneseaustus ja eneseusaldus annavad kindlust teisi inimesi usaldada, st. olla lähedane
* Läheduseks on vaja riskeerimist avameelsusega iseenda kohta
* Läheduseks on vaja oskust vastastikku teineteise jaoks emotsionaalselt olemas olla
* Lähedus on võimalik, kui paar õpib teineteise eest hoolitsema
* Lähedus on võimalik vastastikku usaldavas õhkkonnas

Läheduse takistused

* Madal enesehinnang ja süütunne läheduse takistajana

Läheduse võimalused kasvada

* Lähedus kasvab läbi eneseaustuse kasvu
* Lähedus kasvab läbi vastastikuse panuse

"Me vajame armastust parajal määral ja me vajame selle jagamist teise inimesega. Me vajame tunnet, et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi. Me vajame tunnet, et oleme võimelised arenema, nii et vastata elu muutuvatele nõudmistele. Me vajame tunnustust selle eest, mida me saavutanud oleme. Me vajame teadmist, et meie aistingutest ja kehatunnetest saadav mõnu on lubatav ja selle mõnu tundmine ei muuda meid halvaks. Me vajame tunnet, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse. Ja lõpuks, me vajame tunnet, et oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme." Dorothy W. Baruch

Kas ka mina?

Terve artikkel on siin.

Aasta hommikutegu...

... läheb tänavu jagamisele.
Selle saavad tohman, kes lehepuhuri välja mõtles ja teine tohman, kes hommikul kell 7 sellega meie akna all lehti puhuma hakkab.
Eilne kell pool kümme on selle kõrval ikka kökimöki.

Uuema aja tuhkatriinuvärk

Kui vanasti pidi tuhkatriinu sellel ajal, kui ülejäänud pere ballil tantsu vihtus, tuha seest herneid korjama ja puid aastaks lõhkuma, siis praeguse aja tuhkatriinud purustavad köögis lihahaamriga kahe käteräti vahele panduna jääd... Või kuidas need maitsvad mojitod muidu teie arvates sünnivad.

Hullu Humalapuud igatsedes

Airika ajas mulle peale tõelise igatsuse Hullu Humalapuu järgi.
Lisaks sellele, et see laul on selline, et minul jõuab see välja minu mitte kõige kvaliteetsema selgroo otsani, on selles ka sellised tunded, et .... uhhhh!
Ja kui üks nõrk naine on uinunud äärmiselt õnnetus meeleolus, pisar silmanurgas, siis mis võiks teda arvatavasti rohkem aidata, kui üks Hull Humalapuu.
Ja hommikul oli selline tunne, et täna on see päev, kus ma tahan olla oma kapi taga hästi väiksena oma teki all. Aga ma sundisin end sealt välja tulema ja tööd tegema ja askeldama.
Lisaks on täna Kausikujulisse Kalurikülla oodata Põhjala väravapoolset rannarahvast ning ühed armsad väikesed kaksikudki on siia tulemas.
Tuleb jaksata lihtsalt hea ära oodata!

Armsatest inimestest

Kuigi viimastel päevadel olen ma pahandanud inimeste üle, olen ma samas ka kindlalt veendunud, et maailmas on olemas armsaid ja häid inimesi. Ma lihtsalt olen neid näinud ja oma käega puudutada saanud.
Mõned neist on olemas juba ammu, kuid mõned tulevad ühel hetkel su ellu. Lihtsalt.
Sa tead küll, et seesugune inimene on olemas, mäletad teda linnapildist ja üldse. Aga siis, ühel õhtul, satud rääkima. Ja teisel õhtul ka. Ja vahest kolmandalgi.
Ja sa tunned, et sa oled õnnelik, sest sinu ellu on tulnud veel üks kuldaväärt inimene.

Mis on õnn?

"Ausalt öeldes, ega ma teagi päris täpselt, mis on õnn. Mul on väga rikas elu olnud, aga õnnelikkusega on alati seotud ka keerulised asjad, pinged, komplikatsioonid. On inimesi, kellel on rahulolemise anne, minul see puudub ja valdav tunne on rahutus," räägib Käbi Laretei septembrikuu Eesti Naises.

Mina arvan, et ma tean, mis on õnn minu jaoks. Aga see võib olla lihtsalt ühe veel suhteliselt noore inimese enesekindel targutus.

Minu õnn on minu lastes ja sõprades, selles, et käed-jalad terved ja pea otsas. Selles, et mul on kodu ja võimed teha asju, mis mulle meeldivad. Et ma tahan õppida ja üldjuhul oskan näha maailma lahtiste silmadega. Et musta ja valge kõrval on maailmas väga palju värve.

Aga - kas ma olen õnnelik? Südamepõhjas tean, peaaegu olen. Ma tean täpselt, mis mul täielikust õnnelik olemisest puudu on. Aga ilmselt veel pole aeg sellega tegeleda. Ilmselt tuleb veel selles maailmas lahtiste silmadega ringi vaadata ja ennast tundma õppida. Ja ka inimesi enda ümber.

Ma loodan, et minu täiuslikult õnnelik olemine saabub mõne aasta jooksul. See lihtsalt peab nii minema.

Ja kuni on lootust, ei ole ju veel kõik kadunud.

Lihtsalt kuri

Ma pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kõiki inimesi ei saa armastada. Või kui nüüd lähtuda sellise positiivse pedagoogika seisukohalt (hiljuti telekas olnud ja mul aastaid videokassetil olemasolev film "Heleni kasvatamine" tuletas seda meelde), siis inimesi on võimalik armastada, nende käitumist aga mitte.
Ehk - mind ajavad äärmiselt kurjaks egoistlikud, kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetud inimesed. Ja eriti see, kui nad kõike seda oma äärmiselt rumala jutuga kohe mõnuga silma lasevad paista, sest nemad on maailma naba ja kõik teised mitte, eriti need, kes hindavad teistsuguseid asju ja teistsugust suhtlemisviisi ja.... Ja üldse.
Ma käisin küll tiiru õues, kuid olen päris viimase piiri peale viidud ja kuri. Tegelikult vist pigem õnnetu.
Oeh.

Hommikupoolik Stingi ja igatsusega

Pagan, need mõnusad päevad õues mööda linna ringi tuhisedes on nii hääd olnud, et väga tahaks täna ka sinna päikesesse. Aga no keegi peab ju vahepeal tööd ka tegema... Nii ma siin olen asjalik, kriban ja kriban, kuulan Stingi ja piilun igatsusega õues paistvat päikest. Vahepeal teen akna ka lahti, et teda tunda :)

Tõttöelda on mul lausa selline kevade tunne. Selline möödunud imelise kevade tunne. Mis ei kao minu seest ilmselt kunagi kuhugi. Mõnede asjadega lihtsalt on nii.

Tegelikult tean ma, et väga kaua ma siin vastu ei pea ja lähen ikkagi ka täna oma susse tänavaid katnud lehevaiba sisse sahistama.

Sest lõppeks saab natuke arvutitagust tööd teha ka kuuvalgel. Siis on ümberringi vaiksem ja mõtted seeläbi selgemad.

Aknaalune aguliromantika. Sõnadeta.

Üks väike rosin igasse päeva

Päevad mööduvad tuhandeid kilomeetreid tunnis tuhiseva linnu lennul. Nii palju on näha ja teha ja vaadata ja avastada. Hiljaaegu just küsiti mult, et kas mul on igav.
Aga igav on tundmus, mida ma juba ammu ei tunne. Ma võin küll olla üksi ja teinekord õnnetugi (varsti ma pean siia vist ühe selleteemalise sissekande tegema, lükkan seda aina edasi, kuid ega enda eest ei põgene ikka küll), aga igav küll pole. Eelpoolloetletud põhjustel.

Vahepeal täitsin oma päevi siis laste rattamaratoni ja ühe vahva juubelipeoga paarkümmend aastat vanemate inimeste seltskonnas.

Pühapäeval võtsin ette ja läksin vaatama näituseid ja annan siinkohal taas sooja soovituse. Kunstnike majas on veel 5. oktoobrini avatud näitus Põranda all ja tingimisi.

Väljavõte näituse tutvustusest: "Kandev ja avangardne osa meie sõjajärgses abstraktses kunstis on Kõrgemas Kunstikoolis “Pallas” õppinud ja Tartus koondunud mitteametlikku, 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loomingul. Näituse koostamisel on huvi pakkunud just ajajärk, mil tinglikku kunsti ei olnud võimalik Eestis eksponeerida, aga ometi luua kasvõi iseenda kosutuseks. Uuritakse samuti mänge piirialadel. Natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilminguid."
Ja näitus on väga mõtlemapanev ja ulatuslik - tervelt 32 kunstniku tööd, mõnelt veel mitut - saab seal kaeda. Igatahes kogesin ma seal tundeid seinast seina.
Kui mul oli seal ka juba mitu tuttavat tööd, näiteks Lola Liivati pintslist, siis oli ka uut ja avastamishõngulist, nagu ikka ühel heal näitusel. Eriti jäid seekord millegipärast meelde Eudard Rüga meisterlikud ja ülidetailsed linoollõiked.

Ja kui see näitus õhkab tõsisemaid toone, siis monumentaalgaleriis on ikka lausa lustlik Eero Ijavoineni väljapanek, mis kannab pealkirja "Monumentide aeg".
Minu süda lausa sulas, vaadates fotoseeriat hallist prouast ja tundmatutest tegelastest. Üle pika aja tundsin ma, et need on fotod, mis võiksid ka minu kodus rippuda. Ja halli prouat silmitsedes sain ma täpselt aru, miks minust korralikku ametnikku ei saanud... Ja ma ei ole selle üle sugugi kurb! Pigem olen ma oma tööeluga üldises plaanis ikka väga rahul. Ja lausa lõbus oli skulptuur, mis minu loogilisi ringe pidi jäi viimaseks ja mis teatas, et "Ela ja sära!".

Ja nagu ma olen õppinud, kui näitus toob naeru näole ja teeb tuju heaks, on aeg selleks päevaks lõpetada. Muidu see olemine võib ruttu muutuda :)

See otsus oli õige, sest kohe pärast seda saabus minu selle päeva rosin. Nimelt osutus selleks üks vanamemm, kes Riiamäel sel päeval piparmünti müüs. Värske piparmünt, selle lõhn, sellest tehtud tee ja mojitogi on ühed parimad asjad maailmas!

Eilse, sügise saabumise päeva rosin oli minu jaoks, nagu ilmselt ka paljude teiste jaoks, päike. See lausa sundis panema selga kleiti ja tänaval veidi patseerima. Mmmmmm!

Päike paistab tänagi, kuid kuna tänane päev on täis kohtumisi erinevate inimestega erinevates linnaservades, siis vahetasin kleidi oma armsate teksade vastu - nii on mugavam rattaga mööda linna tuhiseda. Muide, eriti mõnus on see varasel hommikutunnil, mil õhus on veel öökülma, kuid tammetõrud, ehmudes paitava päikese soojusest, lihtsalt potsatavad inimestele pähe.

Tänase päeva rosinat aga alles veel otsin.

Kohe algab sügis!

Vaata, kui tahad, mulle silma.
Mis see silmale teeb.
Kaks läksid lahku laia ilma.
Mis see ilmale teeb.

Aasta tuleb ja teine tuleb.
Vahel on lumi maas.
Metsas õitsevad sinililled -
paemurrus paljas paas.

Mine, kullake, meelest ära.
Minul on muutlik meel.
Talvel oli ja suvel oli.
Sügis on alles eel.

(Viivi Luik)

Narr või daam? Lihtsalt mõistatus...

Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test...

The Harlequin

You scored 39% Cardinal, 44% Monk, 50% Lady, and 43% Knight!

You are a mystery, a jack-of-all-trades. You have the king's ear, but also listen to murmurings of the common folk. You believe in the value of force and also literature. Truly you are the puzzlement of the age.

Take The Who Would You Be in 1400 AD Test at HelloQuizzy

Parim sügismasenduse vastu...

... on teadmine, et mööda liipreid kõndides ei eksi sa kunagi teelt.

Komplimentidest

Komplimendid, mis tulevad südamest, on teinekord päris naljakad. Sest ritta satub suvaline ühik sel hetkel sobivaid sõnu. Ja suurest ärevusest midagi ilusat öelda ei tule suurem osa neist meelde.
Kaks armast viimase aja näidet:
* see on nii armas, kuidas sa ütled, et see on armas.
* kui sa tõesti tahaksid, et ma tahaksin, siis ma tahaksin küll.

Plussid ja miinused

Et ma homme ka mäletaks.

+ inimesed on tegelikult armsad. Eriti mõned. Mind on viimastel päevadel palju üllatatud. Positiivsete sõnadega. Ja hing on kohe hell. Ja süda natuke rõõmus.
+ rattaga on linnas ikka ülihea sõita. Kahju, et ma seda iga päev ei saa (no ei ole endal ratast noh, kasutan aegajalt peremehetuks jäävat kaherattalist).
+ sügisene linn on ilus.
- ma ei saanud neljandat ööd järjest magada. Olen proovinud igasuguseid trikke. Proovimata on veel: naps enne magamajäämist, korralik kaisuloom (tegelikult oleks seda unelammast ikka vaja), antidepressandid, üldse mitte magamine.
- kogu aeg on selline haige inimese tunne. Lisaks muudele hädadele hakkab nagu köha ka tulema. Aga ma püüan neid trotsida.
- ainult idioot näksib enne tähtsat kohtumist ajalehte lugedes sibulat ja siis haiseb inimesele näkku. Just seda ma täna tegin. Edaspidi peidan sibulad ja küüslaugud ära. Ja söön neid ainult siis, kui saan end koju sulgeda.
- hommikune varane ärkamine sakib. Täiega.

Vaja teha:
* otsida üles helkurid ja kinnitada need igale poole!
* panna kingadele uued kontsaplekid. Saab lõpuks ometi mõne sügisese seeliku selga panna!
* ärgata homme hommikul jälle vara (aga kompensatsiooniks küpsetada kohe hommikul karaskit, et oleks hea:))
* mõelda välja, mida armsat kinkida lugupeetud inimesele 55-ks juubeliks.
* teha jalutuskäik pargis, mäel ja kus iganes, et leida materjali lillekimbu kaunistamiseks.
* nädalavahetusega võiksid mõned kirjatööd ka ühele poole saada.
* püüda langevaid tähti.

Iseendale mõnedeks hetkedeks

What Silja Means

You are the total package - suave, sexy, smart, and strong. You have the whole world under your spell, and you can influence almost everyone you know. You don't always resist your urges to crush the weak. Just remember, they don't have as much going for them as you do. You tend to be pretty tightly wound. It's easy to get you excited... which can be a good or bad thing. You have a lot of enthusiasm, but it fades rather quickly. You don't stick with any one thing for very long. You have the drive to accomplish a lot in a short amount of time. Your biggest problem is making sure you finish the projects you start. You are relaxed, chill, and very likely to go with the flow. You are light hearted and accepting. You don't get worked up easily. Well adjusted and incredibly happy, many people wonder what your secret to life is. You are fair, honest, and logical. You are a natural leader, and people respect you. You never give up, and you will succeed... even if it takes you a hundred tries. You are rational enough to see every part of a problem. You are great at giving other people advice. You are usually the best at everything ... you strive for perfection. You are confident, authoritative, and aggressive. You have the classic "Type A" personality.

What's Your Name's Hidden Meaning?

Sügishetked

Astud uksest välja. Külm on.

Tõmbad näpud sügavale varrukasse, sest kingsepp käib ju ikka paljajalu. Ehk tervele perele sügissõrmikuid kududes pole endale neid veel teha jõudnud. Ja möödundaastased on kuskile kadunud.

Kõrvalmaja ees õilmitsenud uhkeid kollaseid krüsanteeme on näpistanud külm. Ilmselgelt õhukeselt riides majahoidja lõikab kastidest koledamad õisikud lihtsalt ära.

OO, tammetõrud! Tammetõru- ja kastanijalgpall on minu sügisesed lemmikspordialad. Kastanite togimiseni läheb veel aega, sest okkalised rohedad ürbid kaitsevad neid veel nende imelike ilmade eest.

Terve linna vahtrapuud sosistavad midagi vähem kui nädala pärast algavast sügisest, alguse sai see jutt nagu ikka, minu akna all kasvava puu juurest. Ja samal ajal, kui kogu linna puud seavad end kirjusse rüüsse, paistab juba kuu aja eest punasesse riietunud aknaalune vaher iga päevaga järjest rohkem alasti.

Kuid minusugusele naisele, kes tegelikult on ju ka päris edev teinekord, on ripsmetele kinnitatud pärlid ikka ilmne liig. Hea et ma olen aegamisi õppinud end talitsema ja päris suu ammuli tänaval inimesi ei jõllita :)

Selle asemel surusin enda tilkuva järjest sügavamale salli sisse. Ja lasin jalgadel end kanda, kanda jõe äärde, Toomele ja erinevate universumite lähedusse. Pooled asjad läksid meelest, kuid tühja sellest. Sügis on ju. Ja selle süvenedes pole paljudel asjadel enam nagunii mingit tähtsust.

Sest sügavalt oma mõtteid mõlgutades ja samal ajal maailma kõige ilusamat vahtralehte näpu vahel keerutades saab ringi kõndida ainult sügisel.

* Juuresolev Navitrolla pilt kannab pealkirja "Kuldne sügis".

Argiromantika

Punane ja must

Mida teha ühel külmal, sombusel ja mõtetevaesel päeval?
Mõistagi - püüda leida sellest päevast inspiratsiooni. Kinnaste kudumine on igapäevane telekatagune nähtus (teleka vaatamiseks pole muidugi viimastel päevadel eriti mahti olnud), sestap see väga ei köitnud.
Otsisin välja hoopis oma pärlikarbid ja tulemus on siin juuresolevatel piltidel näha.
Ise olen rahul. Punane ja must on mind läbi aegade köitnud, sestap ilmselt tänagi.

Tavaline samblapea

Ma ise ka imestan, aga mul on hämmastav oskus samastuda end ümbritsevate objektidega. Näiteks viibides sügiseses metsas sellisel natuke sombusel ja niiskel päeval saab minust loetud hetkedega samblapea. Minu peas kasvavasse samblasse armastavad pugeda putukad ja leiavad oma koha igasugused puuoksad ning värvilised lehed. Loodetavasti ei leia ma kodus samblaga võitlema ehk dušši alla asudes peast kunagi mõnd linnupesa.
Aga veel enne kojujõudmist võib minuga pärast sellistes oludes metsaskäimist palju nalja saada. Näiteks siis, kui otsustatakse metsast saabudes kukeseente praadimiseks või koogi küpsetamiseks minna poodi vajalikke komponente hankima. Siis tuleb minu peast enne inimeste sekka suundumist kõik see metsast kaasatoodud kraam välja noppida. Ja minu lapsed inimeste hämmeldunud pilkude all on seda rõõmuga senini ka teinud.

Aga muidu olen ma täiesti tavaline samblapea. Kes jääb suu ammuli jõllitama ilusaid hetki, nagu näiteks see punane puu selle rohelise põõsa tausta. See kasvab kuskil teiselpool Roiut (aga ma ei tea millisel pool, sest ma väga palju tolles kandis ei orienteeru). Kellele meeldib olla natuke üksi, kuid mitte palju. Kes aga saab vajadusel ka üksi hakkama. Näiteks suure tantsulembusega on mul jäänud veel valida kahe normaalse tantsupaiga vahel, kuhu saab minna ka üksi (sellist vastassugupoole esindajat pole ju vist veel leiutatud, kes minuga koos viitsiks sageli jalga keerutada). Kellele meeldib, kui teda hoitakse. Kes ihkab, et kõik oleks nagu ühes unistuste muinasjutus. Ühesõnaga, kellele meeldivad täiesti tavalised imelised asjad siin maailmas, mis tihti aga kipuvad defitsiitsed olema.

Valge šokolaadi kook ka. See sai just valmis.

Nutt ja hala

Õhtust õhtusse on külm, öösel ei saa und ja hommikud on kõige selle tagajärjel olematud...
Ja ma pidin kassilt eemaldama puugi. Kuigi maalaps ja seetõttu oskan ja armastan teha linnainimese jaoks küllaltki kiiksuga tegemisi, näiteks lehmale sünnitusabi osutada, ei kuulu igasuguste putukatega tegelemine minu lemmiktegevuste hulka. Vhhh...

Õhtul: ja kõle tuul puhub seljast ja peast kõik, mis sinna topitud on ja ainsa rõõmuhetke tänaval pakub auto, mille igast vähe kehvemalt tihendatud praost kostus tänavale laul sellest, kuidas jõekäärus maas oli käterätik. See hetk tõi isegi veidi soojema tunde naha vahele.

Mõttetute puude TOP 3

Et seisaks silme ees. Ja tuleks mõne kuu pärast ümbervaatamisele.

1. Kastanipuu
2. Pärnapuu
3. Ploomipuu

Pühendusega I.-le seega.

Ja ikkagi - sõbrad, ma mahun teile taskusse!

Peast soe

Selmet midagi asjalikku teha olen viimased poolteist tundi istunud juutuubis ja kuulanud oma varase lapsepõlve lemmikmehe sulneid laule. Miks just tema?
Sest Jason oli üks väheseid väilsmaa mehi, kes mingeid müstilisi teid pidi meile maale jõudis.
Praktiline ja lihtne.

Siin

ja

Siin

ja

Siin

No onju nostalgia!

Hakkan vist haigeks jääma :)

Südame saladused

Your result for The Heart Test...

Lonely Heart

The Lonely Heart

Dependent, Realistic, Intimate, Indulgent


You are the most misunderstood of hearts, the Lonely Heart. Your desire for love and your want of harmony and intimacy are all very loving qualities. At the same time you are very down-to-earth, which may present a more cold or hard demeanor than you actually possess. Your qualities are all of the quieter types, so you may be shy, leading to difficulties in love, which is hard for you, being so caring as you are. You want love, but your realistic nature may work against these more idealistic desires.


Matches for the Lonely Heart:


The Healers's Heart

The Healer's Heart is both realistic and values harmony, just as you do. The Healer is more passionate than you are, but you can appreciate this quality. The Healer in independent, and while you may wish them to dote on you more, you can can appreciate their self-sufficiency. The Healer will always be there for you when you are down, and you will find that they make a wonderful match.


The Patron Saint's Heart

The Patron Saint is, like you, dependent, realistic and values harmony. The Patron Saint will understand your more down-to-earth views as wells as your need for love and want for unity in a relationship. The Patron Saint is more passionate than you are, and this is something you can definitely appreciate. The Patron Saint's protective nature will leave your lonely heart feeling loved, and you will appreciate them watching over you, as well as the fact that they seem to understand you well.



.
Your exact opposite is The Lively Heart.




Avoid Explicits if you can. You need love and the feeling of being loved, and an Explicit may not understand or appreciate this, leading to conflict. Idealists may also be difficult to get along with if you are stubborn. But if you can adapt and appreciate their ways of thinking, a relationship with an Idealist can work.

Take The Heart Test at HelloQuizzy

Kaksikutevirvarr

Eile oli see päev, kui ma tundsin, et kohati on kaksikud ikka täiesti arusaamatu ja hoomamatu nähtus. Ilmselt ma olin ise ka sellises väsimusseisundis, et kuidagi kohe torkas kõrva, kui ühele lapsele vastates, kas mu vend ootab meid meie maja ees, küsis teine kohe sedasama. Ja tegelikult vastan ma päevas ikka kümneid ja kahekümneid kordi ühele ja samale küsimusele... Ja siis pole ju midagi imestada, kui ma ise küsimusi korduvalt esitan - lihtsalt pisike harjumus kõike topelt teha hakkab endale ka sisse jääma.
Rääkimata sellest, et kui lapsed vanavanemate juures on, on kohe imelik, et keegi ei nägele omavahel, kes seda esimesena teeb või teist teisena teeb. Uhh...
Ja lisaks kõigele - kui ma just kiitsin, et rõivad on parajad ja kingad lähevad jalga, selgus täna hommikul, et poja viimased head püksid talle enam jalga ei mahu. Ja no ma võin oma pea ära anda, et augusti viimasel nädalal ta veel kandis neid.
Vähemalt on minu loos niipalju head, et ma suudan oma kaksikuid eristada. Kasvõi sugude põhjal. Aga suguvõsas on ka ühenäolisi tüdrukkaksikuid, kelle ema just eelmisel nädalal tunnistas, et kui nad ükshaaval tema juurde tulevad, siis läheb ikka arusaamiseks aega, kummaga tegu on.

Põgenemistest

Viimasel ajal on mul tavaks saanud erinevatest olukordadest lahkuda. Ootamatult. Või siis mitte nii äkki, kuid ikkagi suhteliselt ruttu. Ilma lisaselgitusteta.

Öösel unetult voodis väherdes sain ma aru, et põhjus on minus endas.

Eelkõige põgenen ma iseenda - oma mõtete, tunnete jms eest.

Päris tihti olen ma oodanud, et keegi küsiks: miks? Ja ütleks: ära mine.

Aga. Tegelikult kardavad paljud iseennast.

Usun...

Usun sõna jälgede
olemasolemist
aegade teedel.
Lumistel. Ränistel.
Kõrbete tuulises, tulises liivas.
Usun lausutud lause
kutset või hoiatust:
Tule. Seisata. Tõtta.
Usun, et suu
sosinasoojast on saadud
kätega tehtud asjade
nimed ning hing.
Heade asjade hea hing.
vihast kurjade kuri.
Usun mõtete kõrget lendu
ja madalat maamulda juudumist.
Vee peal kõndimist.
Valguse laotamist
varjude vahele.

/Mart Raud/

Kriis

Igasugune. Totaalne. Isegi kirjutada enam ei jaksa.
Täna aheldasin end küll arvuti taha ja lubasin liikumisruumi toa piires, kuid vajalikud asjad ikka valmis ei saanud.
Mis küll aitaks?
Loodan väga, et mõne päeva pärast on olukord parem. Sest täna jõudis minuni mitu Sõnumit. Mis lähipäevil minu elu mõjutavad. Ehk positiivses suunas.