Ei tahtnud täna kuidagi linnast ära sõita. See on minu puhul haruldane.
Aga väga turvaline oleks olnud peita end oma tuppa ja olla seal omaette. Aga noh, pühkisin pisarad (jah, ka täna hommikul oli olukord, mis mind lihtsalt nutma ajas) ja asusin teele.
Teekond ise oli ootamatult mõnus. Ma pole ammu näinud niipalju erinevaid sinise toone kui täna taevas. Ja see kontrast, kui sünkjasmusta taeva taustale kerkib ühtäkki värvilinevärviline vikerkaar, oli võimas. Peatasin lausa auto ja lihtsalt imetlesin. Ja siis jõurasin veidi laulu: "Tead, millal olen rahul, pihku kui maailm mahub, hoida kinni võin tuult..." ja hakkas veidi kergem.
Miskipärast tundub mulle, et oma varasematel sügistel ei ole ma niipalju lummavaid vikerkaari näinud. Kas olen ehk ise silmad kinni käinud või kehtib reegel, et elus peab olema kõik tasakaalus? Et kui endal on olemine kuidagi kehva, puistab saatus su teele ilu, oska vaid märgata ja üles noppida?
Igatahes eirasin seepeale kõiki tavapäraseid teekondi ning suundusin Paidesse vallimäele ja tegin sealgi tiiru. Nagu kunagi kooliajal :) Ja see oli hea.
Nüüd istun soojaks köetud ahju ääres ja lõpetan sõrmiku kudumist pojale. Külmad juba ju käes ja nagu ta ütleb, mis aitaks selle vastu paremini, kui ema kootud kinnas.
Küll see taevas ka selgemaks läheb.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar