Mamma mia! Depressiivsetest Eesti väikelinnadest saab väikelinnade hümn?

Möödunud nädalavahetusse mahub kolm väga suurt elamust, millest kaks tahan siinkohal endale aasta pärast lugemiseks kirja panna. Kes tahab, võib muidugi ka silmad üle ekraani libistada.
Nimelt reedel sattusin pealinnas Ärkamisaja filmifestivali pidulikule lõppkontserdile. Mis kohale jõudes osutus veel pidulikumaks, kui ma pressiteate järgi arvasin - tulijaid tervitas pikk punane vaip, küünaldesära ning fotoaparaatide välklambid. Nagu päris kinofilmis kohe :)
Kontserdil esitleti aga XXI sajandi orkestri (mulle see orkester vägagi imponeerib, nende eelmiseidki helikandjaid leidub minu plaadiriiulis) uhiuut plaati pealkirjaga "Üheksa", plaadil kõlavatest lauludest sai kontserdil kuulda seitset. Kui Maarja, Helin-Mari Arderi, Hedvig Hansoni, Laura, Lea Liitmaa ja Inese laulud olid orkestriseades oma tuntud headusest veidi paremadki, siis Hannaliisa Uusmaa lauldud "Depressiivsed Eesti väikelinnad" oli see, mis tõi mulle külmavärinad selga. Ja ainult seepärast, et see oli nii hea. Millised tunded, kirg, traagika ja jõud olid selles laulus tänu orkestri taustale! Tuttav, kuid endiselt kuulatav tekst vaheldus pillide pakutavate sügavate ja ilusate mõttepausidega.
Ühesõnaga, see oli täpselt nagu hümni laulmine. Kui ma leian ürituse, kus see kasutusele võtta, siis ma seda ka teen.
Ja Üheksa laule tahaks kuulata veelgi, sest plaadil on veel kaks laulu, mis kontserdil ei kõlanud.
Ning kui ma kunagi peaksin vajama muusikat ühe vinge tango tantsimiseks, siis saab see olema ilmtingimata sama orkestri ja Hendrik Sal-Salleri "Sel ööl". See laul on mulle meeldinud varemgi, kuid jälle - see on ilmselt üks parimaid kirgliku ja sõnadega tantsu taustaks.

Aga - eile avastasin kinokava kaedes, et Tartu uusimasse kinosse on jooksma pandud jällegi "Mamma Mia!". Ja otsustasin seda täna koos lastega vaatama minna. Eelkõige Abba muusika pärast.
Kino algus oli lahe - meie kõrval istusid kaks minust tsipa vanemat naisterahvast, kes avaldasid hämmeldust, et saalis viibib nii palju lapsi. Ja küsisid siis igaks juhuks minu käest, kas ma olen ikka ka viiendas saalis :)
Ja siis algas film. Ma ei tea, kas mul on praegu meeleolud sellised imelikud, aga mulle väga meeldis see. Avastasin enda jaoks sellest kaks laulu, kuid kogu see lugu (olen ka üks nendest vähestest, kes pole seda muusikaligi varem näinud) emadest ja tütardest ja iseenda leidmisest ja peresuhetest ja sõpradest oli nii hea, et ma aeg-ajalt itsitasin vahetpidamata. Saades isegi tütrelt märkuse osaliseks, et misasja ma kogu aeg itsitan :)
Ja kuigi Meryl Streep tundus kohati liiga kurnatud, andis see tema rollile vürtsi ning lauludele traagikat juurde. Igatahes see, see, see ja see kõlavad mu hinges praegugi veel. See on ka varem kõlanud, kuid nüüd sai ta uue hinguse.
Ning kui ma kunagi jälle kurb olen, siis on igati asjakohane see. Aga see algus peaks siis võimalikult filmilik olema :)
Ja tegelikult on asjakohased kõik need teised laulud ka, mis ka mu lastele enne tuttavad olid ning seetõttu (või millegi muu pärast?) ei tundunud neile emaga koos kinos käimine nii igav.

Ja et kui jõuluvana peaks ka blogisid lugemas käima, siis kaks kingivihjet on tal igatahes olemas :)