Astud uksest välja. Külm on.
Tõmbad näpud sügavale varrukasse, sest kingsepp käib ju ikka paljajalu. Ehk tervele perele sügissõrmikuid kududes pole endale neid veel teha jõudnud. Ja möödundaastased on kuskile kadunud.
Kõrvalmaja ees õilmitsenud uhkeid kollaseid krüsanteeme on näpistanud külm. Ilmselgelt õhukeselt riides majahoidja lõikab kastidest koledamad õisikud lihtsalt ära.
OO, tammetõrud! Tammetõru- ja kastanijalgpall on minu sügisesed lemmikspordialad. Kastanite togimiseni läheb veel aega, sest okkalised rohedad ürbid kaitsevad neid veel nende imelike ilmade eest.
Terve linna vahtrapuud sosistavad midagi vähem kui nädala pärast algavast sügisest, alguse sai see jutt nagu ikka, minu akna all kasvava puu juurest. Ja samal ajal, kui kogu linna puud seavad end kirjusse rüüsse, paistab juba kuu aja eest punasesse riietunud aknaalune vaher iga päevaga järjest rohkem alasti.
Kuid minusugusele naisele, kes tegelikult on ju ka päris edev teinekord, on ripsmetele kinnitatud pärlid ikka ilmne liig. Hea et ma olen aegamisi õppinud end talitsema ja päris suu ammuli tänaval inimesi ei jõllita :)
Selle asemel surusin enda tilkuva järjest sügavamale salli sisse. Ja lasin jalgadel end kanda, kanda jõe äärde, Toomele ja erinevate universumite lähedusse. Pooled asjad läksid meelest, kuid tühja sellest. Sügis on ju. Ja selle süvenedes pole paljudel asjadel enam nagunii mingit tähtsust.
Sest sügavalt oma mõtteid mõlgutades ja samal ajal maailma kõige ilusamat vahtralehte näpu vahel keerutades saab ringi kõndida ainult sügisel.
* Juuresolev Navitrolla pilt kannab pealkirja "Kuldne sügis".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar