Igasugustele muudele asjadele lisaks ütles täna ka auto üles. Lihtsalt lülitas end välja, hea et mul on reageerimisvõime olemas, suutsin ta veel teeäärde kuidagi manööverdada. Ja rohkem enam käima ei läinud. Ei aidanud ka appi kutsutud hea inimene ega arvukad telefonikõned.
Tegin oma elu jubedaima linnasõidu. Sleppis. Teeninduse ukse taha. Lõpuks olin endast nii väljas, et käte värina suutis peatada vaid rumm. Mitu suurt lonksu kanget ja vastikut rummi.
Aga mul on tunne, et ma ei jaksa enam igasuguste ootamatute muredega võidelda. Või siis ei anta kellelegi rohkem, kui ta kanda ei jõua?
Ma ei tea.
Ebaõiglane on see.
Tahaks päikesepaistet ja lilleaasa. Ehk on see tõesti märk, nagu L eile ütles, et ma pean oma elus tõsised muudatused ette võtma?
Ma ei tea.
Ma hakkan vist vaikselt hulluks minema.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Minu kogemuse jargi, kui juhe kokku jookseb, tuleb end kasile votta. Sundida end varem ules ka vaikese kas voi 20 min metsa/pragi/tanava sorgi ara tegema. Hoolitsema enda eest (korralikult sooma sh koogi, juur, puuviljad; aega maha votma siin ja seal kas voi et tasssi teega lugeda, leia hobi kas kupsetamine (mul) voi aias muttamine vms). Ja tegemised/probleemid paberile panek, kah aitab. Siis nagu selge nimekiri ees mida teha ja kui saad sellesse turmi sisse siis enamik asju loksub paika.
Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. :)
Postita kommentaar