Hetkede märkamine ja nendele reageerimine on kõige tähtsam. Seda minu ammust teadmist kinnitas hiljaaegu ka Helgi Toomsalu ühes oma loengus, millest kohe-kohe, kui jaksu, siingi väikese ülevaate teen.
Kuid eile teel maale, nagu ikka jõululaupäeval, kohtasime kuskil Lääne-Virumaal sellist päikeseloojangut (Piibe maanteed pidi maale sõites algab teekond nimelt Tartu- viib läbi Jõgeva- ja Lääne-Viru- ja lõpeb Järvamaal).
Tundus, et päikesel oli veidi kiire. Aga ilmselt püüab ta veel öösiti puhata niipalju kui võimalik, sest varsti on ta ju suurema osa ööpäevast meiega. Raudselt on!
Ning midagi paremat pole ka jõululaupäevaöisest saunast, kui ajad naha laval nii kuumaks, kui vähegi kannatad ja siis lihtsalt hõõrud end lumega... Ja ilm on nii vaikne, nii vaikne. Mmmmm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar