Sellel nädalal liigub meie planeet läbi Giacobini-Zinneri komeedi saba ning kõikidel astronoomiahuvilistel ja muidu romantikutel on lootus tähistaevas silmata oktoobrikuiseid lendtähti - drakoniite.
Eile tekkis endalgi huvi asja vastu. Et päev aga kulges ootamatult pingeliselt, olin õhtul kella 23ks nii läbi, et kukkusin voodisse. Pilk aknast välja kinnitas, et taevas on pilves mis pilves ja et minu nägemine nii hea pole, et läbi pilvede näha, uinusin rahulikult.
Ja öösel kell kaks tegin endalegi ootamatult silmad lahti ja mida ma nägin - taevas oli selgemast selgem. Ja isegi kausikujulise kaluriküla ülevalgustatus ei suutnud tähesära summutada.
Ja et mu voodi on otse akna all, rebisin kardinad eest ja asusin oma sooja teki all vaatlema. Kaua ei jaksanud, kuid poole tunni jooksul täheldasin kahte lendtähte. Kui taevas täna end peita ei taha, peaks täna ka vabaõhu vaatlusvõimalusi otsima.
Mõistagi pole linnataevas nii tume ja tähti täis kui maataevas - minu ilusaim tähesadu jääb möödunud suvesse ja Põlgastesse - kuid romantikule piisab ju mõnestki lendavast tähest. Ja teadmisest, et lendavat tähte nähes soovitu pidi täide minema.
Aga juuresoleval pildil - vat seal on alles tähesadu. Siit leitud fotol on üle saja meteoori, mis on jäädvustatud 17. novembril 1966 aastal, mil Maa kohtus leoniidide meteooripilvega. Oktoobrikuiseid lendtähti nimetatakse nimelt ka leoniidideks. Aga drakoniit meeldib mulle rohkem, see on kuidagi salapärasem ja metsikum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar