Nokturn

Kresside leegis tuksatab sügise süda,
pudeneb pihule hilise õnne kild.
On selles öös üksainuke helendav rada -
lähen ja tunnen, kui habras on sõnade sild.

Ei, ma ei usu, ütlen. Ja ometi usun.
Ei, ma ei armasta, ütlen. Kuid hinges on lõõm.
Möödunud mure mu olemust maadligi rusus.
Tänasel ööl aga tõusen. Ja lahvatab rõõm!

Lumm hajub pea. Aga iial ei unusta seda,
kuidas sa hoidsid mind. Süda sul kumedalt lõi...
Kresside leegis tuksatab sügise süda,
teades, et hiline õnn kaua kesta ei või.

(Virve Osila)