Eile oli see päev, kui ma tundsin, et kohati on kaksikud ikka täiesti arusaamatu ja hoomamatu nähtus. Ilmselt ma olin ise ka sellises väsimusseisundis, et kuidagi kohe torkas kõrva, kui ühele lapsele vastates, kas mu vend ootab meid meie maja ees, küsis teine kohe sedasama. Ja tegelikult vastan ma päevas ikka kümneid ja kahekümneid kordi ühele ja samale küsimusele... Ja siis pole ju midagi imestada, kui ma ise küsimusi korduvalt esitan - lihtsalt pisike harjumus kõike topelt teha hakkab endale ka sisse jääma.
Rääkimata sellest, et kui lapsed vanavanemate juures on, on kohe imelik, et keegi ei nägele omavahel, kes seda esimesena teeb või teist teisena teeb. Uhh...
Ja lisaks kõigele - kui ma just kiitsin, et rõivad on parajad ja kingad lähevad jalga, selgus täna hommikul, et poja viimased head püksid talle enam jalga ei mahu. Ja no ma võin oma pea ära anda, et augusti viimasel nädalal ta veel kandis neid.
Vähemalt on minu loos niipalju head, et ma suudan oma kaksikuid eristada. Kasvõi sugude põhjal. Aga suguvõsas on ka ühenäolisi tüdrukkaksikuid, kelle ema just eelmisel nädalal tunnistas, et kui nad ükshaaval tema juurde tulevad, siis läheb ikka arusaamiseks aega, kummaga tegu on.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar