Tavaline samblapea

Ma ise ka imestan, aga mul on hämmastav oskus samastuda end ümbritsevate objektidega. Näiteks viibides sügiseses metsas sellisel natuke sombusel ja niiskel päeval saab minust loetud hetkedega samblapea. Minu peas kasvavasse samblasse armastavad pugeda putukad ja leiavad oma koha igasugused puuoksad ning värvilised lehed. Loodetavasti ei leia ma kodus samblaga võitlema ehk dušši alla asudes peast kunagi mõnd linnupesa.
Aga veel enne kojujõudmist võib minuga pärast sellistes oludes metsaskäimist palju nalja saada. Näiteks siis, kui otsustatakse metsast saabudes kukeseente praadimiseks või koogi küpsetamiseks minna poodi vajalikke komponente hankima. Siis tuleb minu peast enne inimeste sekka suundumist kõik see metsast kaasatoodud kraam välja noppida. Ja minu lapsed inimeste hämmeldunud pilkude all on seda rõõmuga senini ka teinud.

Aga muidu olen ma täiesti tavaline samblapea. Kes jääb suu ammuli jõllitama ilusaid hetki, nagu näiteks see punane puu selle rohelise põõsa tausta. See kasvab kuskil teiselpool Roiut (aga ma ei tea millisel pool, sest ma väga palju tolles kandis ei orienteeru). Kellele meeldib olla natuke üksi, kuid mitte palju. Kes aga saab vajadusel ka üksi hakkama. Näiteks suure tantsulembusega on mul jäänud veel valida kahe normaalse tantsupaiga vahel, kuhu saab minna ka üksi (sellist vastassugupoole esindajat pole ju vist veel leiutatud, kes minuga koos viitsiks sageli jalga keerutada). Kellele meeldib, kui teda hoitakse. Kes ihkab, et kõik oleks nagu ühes unistuste muinasjutus. Ühesõnaga, kellele meeldivad täiesti tavalised imelised asjad siin maailmas, mis tihti aga kipuvad defitsiitsed olema.

Valge šokolaadi kook ka. See sai just valmis.