Iseendale

Minu elus on väga harva olnud selliseid hetki, kus ma tunnen end olevat nii õnnetu ja jõuetu, et ise ei jõua oma olukorra parandamiseks ka midagi teha. Tavaliselt ma ikka olen mingi rosina järele püüdnud...
Aga eelmine nädal kukkusin just ühte sellisesse auku. Ja veidi aega tagasi oli veel üks selline.
Aga. Käies ära ja mõeldes ja mõeldes ja mõeldes sain ma aru milles point.
Ma kardan lahti lasta mõnest väga ilusast asjast, millel tegelikult - no isegi minusugune romantik oskab aegajalt mõelda vägagi kaineid mõtteid - ei olnud määratud jääda. Aga see oli minu elus ja pani mu elama. Ta lihtsalt tuli ootamatult ühel täiesti tavalisel kevadtalviselõhtul. Ja võttis minus võimust ja oli minuga kõigis minu tegemistes.
Minus oli küll olemas selline pragmaatiline pool, kes käskis oma igapäevaseid toimetusi edasi teha, kuid iga järjekordne sõnum ja iga üliüliharv kohtumine lõid selle pragmaatiku minust kus seda ja teist.
Ja see juhtub ikka ja jälle mingi väga suvalise aja tagant. Siis, kui ilmub mingi märk.
Mõistus sunnib end hoidma ja alalhoiuinstinkt sunnib kaotama iluihalust. Kuni järgmise ootamatu märgini. Mis lööb jälle kõik nii sassi, nii sassi.
Paraku on ju nii, et see, mis on leidnud tee südamesse - ja leidnud vägagi omakasupüüdmatult, lihtsalt olles - sealt välja minema ei kipu. Ehk vaid arvukalt aastaid suudab seda magusat mälestust tuhmistada. Seda mälestust, mis meenutab mulle, et täiuslik inimtervik saab koosneda vaid mehest ja naisest.
Ma võin ju teha ja olla, kuid kõik see tundub kuidagi poolik.
Aga tuleb leppida.
Sestap ma luban nüüd endale, et panen südame sooja teki alla ja hoolitsen enda eest. Senikaua, kuni on selge, et seda tahaks teha ka keegi teine.
Ja las ma siis ka nutan teinekord, vahel teeb see olemise paremaks. Või laseb end lihtsalt haletseda. Naiste värk ju.
Muul ajal luban üles leida väiksemaigi rõõmukiire.
Ja püsida elus.