Üks väike rosin igasse päeva

Päevad mööduvad tuhandeid kilomeetreid tunnis tuhiseva linnu lennul. Nii palju on näha ja teha ja vaadata ja avastada. Hiljaaegu just küsiti mult, et kas mul on igav.
Aga igav on tundmus, mida ma juba ammu ei tunne. Ma võin küll olla üksi ja teinekord õnnetugi (varsti ma pean siia vist ühe selleteemalise sissekande tegema, lükkan seda aina edasi, kuid ega enda eest ei põgene ikka küll), aga igav küll pole. Eelpoolloetletud põhjustel.

Vahepeal täitsin oma päevi siis laste rattamaratoni ja ühe vahva juubelipeoga paarkümmend aastat vanemate inimeste seltskonnas.

Pühapäeval võtsin ette ja läksin vaatama näituseid ja annan siinkohal taas sooja soovituse. Kunstnike majas on veel 5. oktoobrini avatud näitus Põranda all ja tingimisi.

Väljavõte näituse tutvustusest: "Kandev ja avangardne osa meie sõjajärgses abstraktses kunstis on Kõrgemas Kunstikoolis “Pallas” õppinud ja Tartus koondunud mitteametlikku, 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loomingul. Näituse koostamisel on huvi pakkunud just ajajärk, mil tinglikku kunsti ei olnud võimalik Eestis eksponeerida, aga ometi luua kasvõi iseenda kosutuseks. Uuritakse samuti mänge piirialadel. Natuurist lähtunud, aga selgelt esemetu kunsti kogemusest rikastatud või ka sürrealismi sulatusahjust läbi käinud ilminguid."
Ja näitus on väga mõtlemapanev ja ulatuslik - tervelt 32 kunstniku tööd, mõnelt veel mitut - saab seal kaeda. Igatahes kogesin ma seal tundeid seinast seina.
Kui mul oli seal ka juba mitu tuttavat tööd, näiteks Lola Liivati pintslist, siis oli ka uut ja avastamishõngulist, nagu ikka ühel heal näitusel. Eriti jäid seekord millegipärast meelde Eudard Rüga meisterlikud ja ülidetailsed linoollõiked.

Ja kui see näitus õhkab tõsisemaid toone, siis monumentaalgaleriis on ikka lausa lustlik Eero Ijavoineni väljapanek, mis kannab pealkirja "Monumentide aeg".
Minu süda lausa sulas, vaadates fotoseeriat hallist prouast ja tundmatutest tegelastest. Üle pika aja tundsin ma, et need on fotod, mis võiksid ka minu kodus rippuda. Ja halli prouat silmitsedes sain ma täpselt aru, miks minust korralikku ametnikku ei saanud... Ja ma ei ole selle üle sugugi kurb! Pigem olen ma oma tööeluga üldises plaanis ikka väga rahul. Ja lausa lõbus oli skulptuur, mis minu loogilisi ringe pidi jäi viimaseks ja mis teatas, et "Ela ja sära!".

Ja nagu ma olen õppinud, kui näitus toob naeru näole ja teeb tuju heaks, on aeg selleks päevaks lõpetada. Muidu see olemine võib ruttu muutuda :)

See otsus oli õige, sest kohe pärast seda saabus minu selle päeva rosin. Nimelt osutus selleks üks vanamemm, kes Riiamäel sel päeval piparmünti müüs. Värske piparmünt, selle lõhn, sellest tehtud tee ja mojitogi on ühed parimad asjad maailmas!

Eilse, sügise saabumise päeva rosin oli minu jaoks, nagu ilmselt ka paljude teiste jaoks, päike. See lausa sundis panema selga kleiti ja tänaval veidi patseerima. Mmmmmm!

Päike paistab tänagi, kuid kuna tänane päev on täis kohtumisi erinevate inimestega erinevates linnaservades, siis vahetasin kleidi oma armsate teksade vastu - nii on mugavam rattaga mööda linna tuhiseda. Muide, eriti mõnus on see varasel hommikutunnil, mil õhus on veel öökülma, kuid tammetõrud, ehmudes paitava päikese soojusest, lihtsalt potsatavad inimestele pähe.

Tänase päeva rosinat aga alles veel otsin.