Pikad pühad annavad aega olla koos oma lähedaste ja iseendaga. Teha asju, milleks kipub ehk argipäevadel aega väheks jääma. Mina näiteks otsustasin seekord lisaks lastega möllamise ja käsitöö tegemise kõrvale ka lugeda. Naistekaid, pole neid juba üle kuu aja jõudnud kätte võtta... Ja paraku, oh paraku, pole vist enam maailmas olemas raamatuid, mis ei puudutaks. Puges seekordnegi kuskile sügavustesse ja tekitas mõtteid. Mõned eriliselt silma jäänud terad panen ka siia, eelkõige iseenesele, kirja. Et ikka ja jälle ridade vahelt leida see oma mõte.
Kui seeme mulda pannakse, hakkab see kasvama. Ei, see pole õige. Seeme hakkab kasvama, kui tingimused on sobivad. Kui on vett, kui on valgust. Kui on võimalus, et juur - alguses arenemata idu - suudab seemne piiratusest välja tungida ning suunduda sügavale maapinna soojusesse ja salapärasusse.
Kui saad vanemaks, võid kaotada harjumuse armastada (ning ilmselt omandad harjumuse pahutseda), ja kui siis armastus tundetulvana saabub, on sellega kahtlemata palju raskem toime tulla.
Meil on võimalus valida, oli vikaar Richard rääkinud ühes oma parimas jutluses. See iseloomustabki meid kui vaimseid olendeid. Hea ja kurja tunnetus eristab meid loomariigist. Rumal jutt. See oli Prued ärritanud. Me oleme lihtsalt spetsialiseerunud mõistusele, nii nagu lõvi on spetsialiseerunud kiirusele ja tugevuusele ning mõistus toidab meie mugavaid kujutlusi. Hea ja kuri on müüdid.
Sellele vaatamata meil siiski on võimalus valida.
Enne kui langed suure kire võimusesse, mõtle hoolega ohjeldamatust südamevalust, ebakindlusest, mitmesugustest ajedest, meeleheitest, kahtlustest ja armukadedusest...
Kui aastad on keha ja hinge ümber paksu kihi kasvatanud, on keeruline isekusest läbi tungida ja leida algseid meeldivaid tundeid, mida kunagi olid nii valmis jagama.
Elisabeth Buchan, Täiuslik armastus
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar