Sinine esmaspäev

See päev ei ole väga kaua kestnud, aga juba on tunne, et tegu on tõeliselt sinise päevaga.
Et nädalavahetuse võitlesin sõnulseletamatult jubeda oksendamistõvega, olen oma tegemistega tõsiselt jännis ja pidin ära jätma pealinna sõidu. Nüüd aga selgus, et seda sõitu oleks väga-väga vaja olnud. Enam ei jõua aga kuidagi.
Lisaks nägin vastu hommikut väga segast unenägu. Milles mulle viimasel ajal oluliseks saanud inimene minu peale pahandas ja minuga enam ei rääkinud. Miski täiesti mõttetu asja pärast. Ja nii ma ärkasin ja see paha tunne püsib endiselt.
Lisaks on ka argipäeva hommik toonud rõõmu asemel pigem tõrjutust ja sügaval südames üksiolemist.
Kuidas ma küll saaks, et ma ei muretseks asjade pärast, millel näiliselt pole mingit tähtsust, kuid mis ometi minu sees on väga olulised? Tjah, mõttetute asjade pärast ju ei muretseks.
Ma tean, mida ma praegu tahan. Aga ma ei saa. Sest ma elan teises, selles natuke kurvema kuluga muinasjutus. Ehk vähemalt lõppki...?

Veidi hiljem: Ja nagu kõik oleks veel hästi, selgus, et minu lemmikjuuksur on läinud tööle Tartu kõige kallimasse salongi... Hakkame nüüd Mariga üksteisel juukseid lõikama. Küll lokkisjuuks teise samasuguse muresid teab...