Kui enne puhkust mõtlesin, et veedaks need mõned puhkusepäevad mõttevabalt, siis päris nii see pole läinud:) Olen mõelnud igasugu asju ja palju ka. Aga mõtetest võibolla edaspidi.
Siis olen lugenud hästi palju. Igasuguseid asju. Võtsin näiteks kätte ka Paulo Coelho, lootuses, et nüüd on käes see aeg, mil ma tema kirjutatutki lugeda saan. Aga võta näpust. Raamat "Viies mägi" ei ole vist minu jaoks. Küll aga meeldis mulle selle sissejuhatus, kus mees rääkis sellest, et oma saatuse elamine kätkeb endas terve rea etappe, mis käivad üle meie mõistmise piiri ja mille eesmärk on alati meid Oma Loo juurde tagasi juhtida. Või siis anda õppetunde, mis on vajalikud oma saatuse elamiseks.
Mind pani vägagi mõtlema tema juhtum pärast seda ööd, mil ta oli lõplikult otsustanud loobuda kirjaniku elukutsest - juba järgmisel hommikul lasti ta lahti töökohalt, milles ta oli edukalt toiminud. "Alati, kui tundsin end olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi jalad alt."
Kuigi tahaks elada päevast ja hetkest rõõmu tundes, muudab selline asi mõtlikuks. Vähemalt mind küll.
Seda enam, et neid kurbi asju on meie ümber piisavalt.
Minu kodukandis, meie naaberkülas, jättis oma majas tulle elu 52 aastane naine. Naine, kellel oli veel suht väike laps ja pool elu ees elada.
Nagu kirjutas Coelho selles sissejuhatuses - oleme kõik tundnud, kuidas tragöödia tiivad meid riivavad. Ainult et mõni toibub ja teine annab jälle alla.
Sissejuhatusest järgmine lehekülg mind enam ei köitnud. Ju veel pole minu aeg:)
________________________________
Aga vist juba homme jõuan tagasi oma armsasse puust linnakesse.
P.S. Selle postituse pealkirja laenasin Leiutajateküla Lottelt. Ühelt maailma armsamailt tegelaselt.
reede, detsember 29, 2006
pühapäev, detsember 24, 2006
Uni
Nägin täna lumist und. Ärgates vaatasin aknast välja ja--- ei midagi.
Kuid, lumest olulisem on tegelikult ju see, et me üksteist ikka hoiaksime, et sära oleks silmis ja tervist ka.
Imelisi pühi kõigile!
Kuid, lumest olulisem on tegelikult ju see, et me üksteist ikka hoiaksime, et sära oleks silmis ja tervist ka.
Imelisi pühi kõigile!
reede, detsember 22, 2006
Puhas rõõm
Mitte ainult tänase, vaid ka paljude teiste päevade laul on see - tänu ühele helgele inimesele, keda tänavune aasta on lubanud mul natukenegi tundma saada:)
Aga muidu on vallanud mind puhas rõõm. J kinkis oma sünnipäeva puhul oma sõpadele ühe ilusaima peo.
See lummab veel ilmselt päevi.
Kuigi mu ühel teisel heal sõbral ei läinud sel peol hästi. Loodetavasti halvastiminemine on praeguseks aga pöördunud.
Aga muidu on vallanud mind puhas rõõm. J kinkis oma sünnipäeva puhul oma sõpadele ühe ilusaima peo.
See lummab veel ilmselt päevi.
Kuigi mu ühel teisel heal sõbral ei läinud sel peol hästi. Loodetavasti halvastiminemine on praeguseks aga pöördunud.
neljapäev, detsember 21, 2006
Puhkus!!!
Ja puhkus ongi käes!
Algatuseks magasin juba õhtu hakul kolm tunnikest, sest väsimus oli NII suur. Tegelikult oli selle väsimuse põhjuseks muidugi asjaolu, et eile istusime pärast mälumängu V. juures verivorsti ja õllega. Tulin koju küll suht vara, kella 1 paiku, kuid kange kihk oli lugeda laenatud raamatut - I.Kostin "Tsernobõl. Reporteri pihtimused". Lugesin seda niikaua, kui jube hakkas, aga suht mõjus raamat on see küll. Olen alati arvanud, et pildikeelel on sama jõud või isegi suurem kui sõnakeelel. Selles raamatus on mõlemad olemas.
Täna käisin aga oma kohutavalt köhiva lapsega arsti juures ja saime teada, et kuu aega kestnud köha on muutunud bronhiidiks. Paha lugu, kuid õnneks saab nüüd rahvameditsiinile asjakohasemaid ravimeid sekka ja tõvestki üle.
Aga nüüd hakkan jõulutervitusi kirjutama ja päkapikutööd tegema.
Algatuseks magasin juba õhtu hakul kolm tunnikest, sest väsimus oli NII suur. Tegelikult oli selle väsimuse põhjuseks muidugi asjaolu, et eile istusime pärast mälumängu V. juures verivorsti ja õllega. Tulin koju küll suht vara, kella 1 paiku, kuid kange kihk oli lugeda laenatud raamatut - I.Kostin "Tsernobõl. Reporteri pihtimused". Lugesin seda niikaua, kui jube hakkas, aga suht mõjus raamat on see küll. Olen alati arvanud, et pildikeelel on sama jõud või isegi suurem kui sõnakeelel. Selles raamatus on mõlemad olemas.
Täna käisin aga oma kohutavalt köhiva lapsega arsti juures ja saime teada, et kuu aega kestnud köha on muutunud bronhiidiks. Paha lugu, kuid õnneks saab nüüd rahvameditsiinile asjakohasemaid ravimeid sekka ja tõvestki üle.
Aga nüüd hakkan jõulutervitusi kirjutama ja päkapikutööd tegema.
teisipäev, detsember 19, 2006
Elu
Aasta viimased päevad lendavad linnutiivul. Kohutav. Nii palju on veel teha ja nii paljusse jõuda.
Aga mina olen totaalselt väsinud. Jõgevalt Tartusse sõites oli erakordselt tore silmata ees sillerdavaid lumevälju, päike läbi autoakna minu põski paitamas. Nii mõnus uni tuli peale, mmmmm ...... :)
Ja nagu igal aastalõpul, on mind vallanud aastalõpunukrus. Mis on segatud igatsuse, otsimise ja kohati ka selgusetusega.
Sest just sel aastal on minu ümbrusesse lisandunud inimesi, kellest tahaks aru saada. Mõni neist on lihtsalt nii intrigeeriv, et tahaks ta rakk haaval lahti harutada ja siis jälle kokku panna. Vat sellised salasoovid on mul:)
Aga järgmisel nädalal saab puhata, hängida ja mängida. Kõige rohkem maailmas igatsen ma hommikusi kauaseid magamisi sooja teki all. Loodetavasti puhkan nii, et uue aasta esimesel päeval hakkan oma magistritööd kribama ja saan võetud kohustustega ühele poole. Aga see on lootus. Praegu pelgalt vaid.
Aga mina olen totaalselt väsinud. Jõgevalt Tartusse sõites oli erakordselt tore silmata ees sillerdavaid lumevälju, päike läbi autoakna minu põski paitamas. Nii mõnus uni tuli peale, mmmmm ...... :)
Ja nagu igal aastalõpul, on mind vallanud aastalõpunukrus. Mis on segatud igatsuse, otsimise ja kohati ka selgusetusega.
Sest just sel aastal on minu ümbrusesse lisandunud inimesi, kellest tahaks aru saada. Mõni neist on lihtsalt nii intrigeeriv, et tahaks ta rakk haaval lahti harutada ja siis jälle kokku panna. Vat sellised salasoovid on mul:)
Aga järgmisel nädalal saab puhata, hängida ja mängida. Kõige rohkem maailmas igatsen ma hommikusi kauaseid magamisi sooja teki all. Loodetavasti puhkan nii, et uue aasta esimesel päeval hakkan oma magistritööd kribama ja saan võetud kohustustega ühele poole. Aga see on lootus. Praegu pelgalt vaid.
pühapäev, detsember 17, 2006
Jõululuulet
Juba Pärnust tagasi sõites hakkasid mul peas keerlema Heiti Talviku luuleread (viisistatud kujul) ja et neid loeti ka kontserdil, panen nad siiagi kirja. Et siis on kohe silme ees:)
See luuletus on juba õrnast murdeeast alates mu lemmikjõululuuletus. Kuigi Talvikul on ka teisi häid teemakohaseid ridu.
Aga siis:
Külm juukseisse sul põmis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil´kajas.
See luuletus on juba õrnast murdeeast alates mu lemmikjõululuuletus. Kuigi Talvikul on ka teisi häid teemakohaseid ridu.
Aga siis:
Külm juukseisse sul põmis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil´kajas.
Meremõtted
Eile oli siis pidu. Töökoha jõulupidu, Pärnus. See oli tänavu mul juba teine jõulupidu, kuid raudselt oli see tänavune parim. Mulle kohe meeldis. Sai nalja ja napsu ja tantsu ja meremühagi kuulatud. Täna vaatasime mere kohe lähedalt ka üle - mine tea, millal jälle teda näeb :).
Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et meri on vabadus. Kindlasti on ta vabadus ja avarus ja kõik muu. Ilus peale selle. Aga - ma ei tunne endiselt, et oleksin merega väga suur sõber. Mulle meeldib tema ääres jalutada ja imetleda värvide mänge silmapiiril, samuti oletada tema tagant tulevate pilvede meeleolu. Teinekord tahaks kohe osata maalida, et kõike seda suursugusust talletada.
Kuid ikkagi on meri minu jaoks midagi põhjatut, salapärast ja isegi hirmuäratavat. Miskipärast ma tajun, et merel on väga suur võim. Ja see võimu suurus ulatub sinna dimensiooni, mis muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Ja eile juhtus jälle see, et ühel hetkel keset pidu kallas kurbus mu üle. Täiega. Ja see kripeldab veel pisut praegugi minu sees. Ma tean küll, mis on selle põhjus, kuid praegu siia ei kirjuta. Kui üldse, siis kunagi edaspidi. Kui mõtted klaaruvad ja udu hajub. Kui...
Tunni pärast lähen aga "Kaunimate aastate vennaskonda" kuulama. Seal saab ilmselt ilu pärast ka nutta. Küll siis läheb jälle paremaks ;)
Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et meri on vabadus. Kindlasti on ta vabadus ja avarus ja kõik muu. Ilus peale selle. Aga - ma ei tunne endiselt, et oleksin merega väga suur sõber. Mulle meeldib tema ääres jalutada ja imetleda värvide mänge silmapiiril, samuti oletada tema tagant tulevate pilvede meeleolu. Teinekord tahaks kohe osata maalida, et kõike seda suursugusust talletada.
Kuid ikkagi on meri minu jaoks midagi põhjatut, salapärast ja isegi hirmuäratavat. Miskipärast ma tajun, et merel on väga suur võim. Ja see võimu suurus ulatub sinna dimensiooni, mis muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Ja eile juhtus jälle see, et ühel hetkel keset pidu kallas kurbus mu üle. Täiega. Ja see kripeldab veel pisut praegugi minu sees. Ma tean küll, mis on selle põhjus, kuid praegu siia ei kirjuta. Kui üldse, siis kunagi edaspidi. Kui mõtted klaaruvad ja udu hajub. Kui...
Tunni pärast lähen aga "Kaunimate aastate vennaskonda" kuulama. Seal saab ilmselt ilu pärast ka nutta. Küll siis läheb jälle paremaks ;)
reede, detsember 15, 2006
Piparkoogilõhna...
...terve tuba täis!
Küpsetasime lastega piparkooke - tänavu kodus siis esimest korda. Päris esimene kord oli möödunud pühapäeval, kui armsa M. juurest läbi sõitsime ja "korraks" üles läksime. Möödunud tunnikene läks sujuvalt üle piparkookide küpsetamiseks. Üks vaasalinna suur kummitus valmis seal ka :)
Aga lõhn on tõesti hea ja toob tõesti pisutki jõulutunnet. Kui nüüd veel kõik korda ka saaks, saaks Abakhanist ostetud riidetükid lauale seada ja äkki jõulud tulevadki...
Tartu Postimehes väljakuulutatud piparkoogivõistlusele pole aga ühtegi piparkooki laekunud... tuleb ilmselt esmaspäeval, kui on võistluse viimane päev, ise küpsetama hakata. See oli, muide, vihje kõigile nobenäppudele :)
Küpsetasime lastega piparkooke - tänavu kodus siis esimest korda. Päris esimene kord oli möödunud pühapäeval, kui armsa M. juurest läbi sõitsime ja "korraks" üles läksime. Möödunud tunnikene läks sujuvalt üle piparkookide küpsetamiseks. Üks vaasalinna suur kummitus valmis seal ka :)
Aga lõhn on tõesti hea ja toob tõesti pisutki jõulutunnet. Kui nüüd veel kõik korda ka saaks, saaks Abakhanist ostetud riidetükid lauale seada ja äkki jõulud tulevadki...
Tartu Postimehes väljakuulutatud piparkoogivõistlusele pole aga ühtegi piparkooki laekunud... tuleb ilmselt esmaspäeval, kui on võistluse viimane päev, ise küpsetama hakata. See oli, muide, vihje kõigile nobenäppudele :)
Vihkan...
...seda paduvihma! Sest ta sajab praegu, kui lumi peaks aknale liuglema...
Aga midagi ette võtta ei oska :)
Aga midagi ette võtta ei oska :)
neljapäev, detsember 14, 2006
Olen kuu
Üks vana tuttav - Vana Hipi - tegi sellise testi. Et see on viimasel aja kohustuslik, tegin ka. Ja mis ma sain teada?
Olen kuu :)
You are The Moon
Hope, expectation, Bright promises.
The Moon is a card of magic and mystery - when prominent you know that nothing is as it seems, particularly when it concerns relationships. All logic is thrown out the window.
The Moon is all about visions and illusions, madness, genius and poetry. This is a card that has to do with sleep, and so with both dreams and nightmares. It is a scary card in that it warns that there might be hidden enemies, tricks and falsehoods. But it should also be remembered that this is a card of great creativity, of powerful magic, primal feelings and intuition. You may be going through a time of emotional and mental trial; if you have any past mental problems, you must be vigilant in taking your medication but avoid drugs or alcohol, as abuse of either will cause them irreparable damage. This time however, can also result in great creativity, psychic powers, visions and insight. You can and should trust your intuition.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
haiged koju
Nii nõme on tõbisena tööl käia! Palavikku nagu otseselt ei ole (aga pea see tulla ei või, sest kodus oli I-l see mitu päeva), kuid olemine on juba kolmandat päeva äärmiselt kehv. Täna kohe super: higistamine, nõrkus, pearinglus, uimasus jne jne. K o h u t a v!
Aga et on selline kiire aeg, ei taha nagu lehte ka võtta. Samas, milline silmakirjalikkus, sest just mina ise olen see, kes kõiki haigeid koguaeg koju ajab ja end ravima utsitab. Aga nagu ütles kunagi üks minu lugupeetud õpetaja: ära käi minu tegude, käi minu sõnade järgi :)
Seega püüan vastu pidada, kuid ühe kohtumise pidin täna ära jätma. Õnneks saab sel teemal rahulikult ka edaspidi rääkida, sest ega need presentatsiooniüritused miskid minu lemmikud ju tegelikult pole.
Aga et on selline kiire aeg, ei taha nagu lehte ka võtta. Samas, milline silmakirjalikkus, sest just mina ise olen see, kes kõiki haigeid koguaeg koju ajab ja end ravima utsitab. Aga nagu ütles kunagi üks minu lugupeetud õpetaja: ära käi minu tegude, käi minu sõnade järgi :)
Seega püüan vastu pidada, kuid ühe kohtumise pidin täna ära jätma. Õnneks saab sel teemal rahulikult ka edaspidi rääkida, sest ega need presentatsiooniüritused miskid minu lemmikud ju tegelikult pole.
kolmapäev, detsember 13, 2006
Muljed
Kui nädalavahetusel lastega Jõgevale jõulukuuske imetlema keerasin, siis leppisime kokku, et igaüks meist kogub midagi nendest jõuludest. S-d otsustas lugeda kokku kõik advendiküünlad, mida ta näeb. Praeguseks on ta lugenud neid juba üle 500. S-m pole veel suutnud otsustada, mida ta loeb või kogub. Seda ilu on ju nii palju!
Mina otsustasin koguda aga muljeid, sest jõulud iseenesest on imelised. Kui neid just kaubanduskeskuses ei veeda ;) Kuigi lapsed ei saa päris hästi aru, miks ma just muljeid kogun ja kuidas ma seda täpselt teen. Aga näitan seda kohta neile kunagi hiljem.
Tartus on minu konkurentsitu lemmik sinine jõekallas. Ja siis mulle meeldib veel jalutada mööda Rüütli tänavat ja tulla Raatuse tänavalt Raekoja platsile ja suunduda sealt Toomele (seal on küll pime, aga Inglisild on rõõmus). Ja veel meeldib mulle üks puu, mis asub suure Vanemuise ees.
Paides on kesklinn tänavu üldse ilus. Eriti Raekoda. Jõgeval on kaubahalli kõrval lustakad puud ning lisaks on ka Suur tänav väga ilus. Ja Otepää kesklinn on armas.
Ja pimedas mööda Eestit sõites võib veel näha igasuguseid asju. Aga see jõuluvalgustus, mis on ühe maja õues Tartu ja Pangodi vahel, mulle ei meeldi. Teede äärde ei tohiks panna rõvedalt vilkuvaid asju, mis juba kaugelt autojuhtide tähelepanu endale tõmbavad.
Aga õnneks on jõuludeni veel aega ja muljeid koguneb ka veel lisaks.
Mina otsustasin koguda aga muljeid, sest jõulud iseenesest on imelised. Kui neid just kaubanduskeskuses ei veeda ;) Kuigi lapsed ei saa päris hästi aru, miks ma just muljeid kogun ja kuidas ma seda täpselt teen. Aga näitan seda kohta neile kunagi hiljem.
Tartus on minu konkurentsitu lemmik sinine jõekallas. Ja siis mulle meeldib veel jalutada mööda Rüütli tänavat ja tulla Raatuse tänavalt Raekoja platsile ja suunduda sealt Toomele (seal on küll pime, aga Inglisild on rõõmus). Ja veel meeldib mulle üks puu, mis asub suure Vanemuise ees.
Paides on kesklinn tänavu üldse ilus. Eriti Raekoda. Jõgeval on kaubahalli kõrval lustakad puud ning lisaks on ka Suur tänav väga ilus. Ja Otepää kesklinn on armas.
Ja pimedas mööda Eestit sõites võib veel näha igasuguseid asju. Aga see jõuluvalgustus, mis on ühe maja õues Tartu ja Pangodi vahel, mulle ei meeldi. Teede äärde ei tohiks panna rõvedalt vilkuvaid asju, mis juba kaugelt autojuhtide tähelepanu endale tõmbavad.
Aga õnneks on jõuludeni veel aega ja muljeid koguneb ka veel lisaks.
Ilusaim kingitus
Vahepeal on olnud kirjutamises pikk paus, sest olen olnud kingituse lummuses. Eelmisel neljapäeval sai mulle nimelt osaks kingitus, mis on maailma parim.
Nimelt toimus eelmisel neljapäeval minu eelmises töökohas projekti lõpuseminar - selle europrojekti, mis on minu ellu toonud hulgaliselt uusi teadmisi ja kogemusi, kuid ka pisaraid, valu ja masendust.
Nüüd sai see aga minu ekskolleegidele (ilmselt kergenduseks?) läbi, teisalt on mul kahju nendest sadadest puudega inimestest üle Eesti, kes selle projekti kaudu saaksid paremini korraldatud ja paindlikumaid teenuseid. Aga see selleks.
Nüüd aga kingitusest. Pärast seminari toimus lõpupidu Laitse lossis. See oli selline tõeline loss ühes lossihärraga, kes tõelise džentelmenina daame teenindas ja lõbustas ning vahepeal ukse peal tunnustavalt plaksutas.
Selle peo kulminatsioon oli aga kingitus - külaskäik Tauno Kangro skulptuuriateljeesse, kus saime ise endale kingituse - skulptuuri - teha. Ja seda suure meistri käe all.
See kõik oli nii täiuslik ja imeline, et seda kogemust ei saa üldse kohe mitte sõnadesse panna. Ma pole sellest raatsinud senini isegi kirjutada :)
Ühes olen aga kindel - kes tahab teha oma lähedastele imelist kingitust, seadke sammud sinna. Ja uskuge - skulptuuri tegemisega saab igaüks hakkama. Lisasin algusesse ka pildi endast ja kunstnikust, kes minu kätetööd parasjagu hindab.
Praegu seisab see "nagupärisskulptuur" meil kodus klaveri peal.
Ja veel - ma olen väga õnnelik, et olen kokku saanud nende inimestega, kes on töötanud või töötavad tööturusüsteemis puudega inimeste juhtumikorraldajatena. Nad on ausõna parimad! Õnneks me kohtume veel :)
kolmapäev, detsember 06, 2006
Salasilm
Õhtusest Illegaardist koju jalutades kuulsin Barclay platsil pea kohal imelikku askeldamist. Paksud hallid varesed olid end ühe puu peale istuma seadnud.
Ja jälgisid pisikesi inimlapsi sagimas:)
Seega - salasilm on kõikjal.
Ja tegelikult ei peagi see salasilm olema reaalne silm, näiteks kui taksoga koju sõites tuli sealt raadiost üks imekurb Guns´n´Rosesi laul, mõjus see veel hullemini kui salasilm. Mõnel helinal lihtsalt on kõikehaarav mõju. Ka pilgul võib olla.
Ja jälgisid pisikesi inimlapsi sagimas:)
Seega - salasilm on kõikjal.
Ja tegelikult ei peagi see salasilm olema reaalne silm, näiteks kui taksoga koju sõites tuli sealt raadiost üks imekurb Guns´n´Rosesi laul, mõjus see veel hullemini kui salasilm. Mõnel helinal lihtsalt on kõikehaarav mõju. Ka pilgul võib olla.
kolmapäev, november 29, 2006
Aitähhid ja komplimendid
Mäletan mõnetist kohmetustunnet paari nädala eest.
Töölaual helises telefon, teisel pool otsas ühe toidukoha rõõmus juht. Helistas mulle, et öelda lihtsalt aitäh. Et pärast minu arvustust nende toidukoha kohta on neil neli korda rohkem kliente ja üldse läinud kohe paremini.
See siiras tänu ja rõõm oli nii ootamatu, et ma ei osanud esimese hooga kohe midagi kosta. Tummaks võttis.
Aga hiljem olin ka ise rõõmus. Üks väike aitäh võib anda tegemistele teistsuguse meki ja tuju teeb heaks igatahes.
Pärast seda on mulle veel mitu korda helistatud ja aitäh öeldud. Ja see on nii tore, et inimesed ei helista vaid sellepärast, et sõimata, et julgetakse öelda ka head.
Sellega seoses meenus mulle ka jutuajamine ühe soliidse daamiga. Nimelt väitis ta, et paljud inimesed ei oska end hinnata ja pead püsti hoida. Et endale tõmmatakse liiga lihtsalt vesi peale.
Näide: "Oi, sul on nii ilus kostüüm, see sobib sulle hästi!" - "Oi, mis sa nüüd, see on ju nii vana, kolm aastat tagasi juba õmmeldud."
Või teine: "Oi, su soeng on täna nii kena, sa oled kohe poole säravam!" - "Ah, mis sa nüüd, pesin lihtsalt pea puhtaks."
:)
Täiesti levinud ja sagedased jutukatked igapäevaolmest, eksole.
Pärast seda ei ole vähemalt mina ise enda puhtale peale või ämma mitu aastat tagasi õmmeldud pluusile tähelepanu tõmmanud. Lihtsalt aitäh või naeratus ajavad ka asja ära.
Ja väärikus jääb alles nii komplimendi tegijale kui saajale.
Töölaual helises telefon, teisel pool otsas ühe toidukoha rõõmus juht. Helistas mulle, et öelda lihtsalt aitäh. Et pärast minu arvustust nende toidukoha kohta on neil neli korda rohkem kliente ja üldse läinud kohe paremini.
See siiras tänu ja rõõm oli nii ootamatu, et ma ei osanud esimese hooga kohe midagi kosta. Tummaks võttis.
Aga hiljem olin ka ise rõõmus. Üks väike aitäh võib anda tegemistele teistsuguse meki ja tuju teeb heaks igatahes.
Pärast seda on mulle veel mitu korda helistatud ja aitäh öeldud. Ja see on nii tore, et inimesed ei helista vaid sellepärast, et sõimata, et julgetakse öelda ka head.
Sellega seoses meenus mulle ka jutuajamine ühe soliidse daamiga. Nimelt väitis ta, et paljud inimesed ei oska end hinnata ja pead püsti hoida. Et endale tõmmatakse liiga lihtsalt vesi peale.
Näide: "Oi, sul on nii ilus kostüüm, see sobib sulle hästi!" - "Oi, mis sa nüüd, see on ju nii vana, kolm aastat tagasi juba õmmeldud."
Või teine: "Oi, su soeng on täna nii kena, sa oled kohe poole säravam!" - "Ah, mis sa nüüd, pesin lihtsalt pea puhtaks."
:)
Täiesti levinud ja sagedased jutukatked igapäevaolmest, eksole.
Pärast seda ei ole vähemalt mina ise enda puhtale peale või ämma mitu aastat tagasi õmmeldud pluusile tähelepanu tõmmanud. Lihtsalt aitäh või naeratus ajavad ka asja ära.
Ja väärikus jääb alles nii komplimendi tegijale kui saajale.
esmaspäev, november 27, 2006
Noored ja vanad
Siin pildil on kõrvuti minu isapoolse suguvõsa peaaegu kõige noorem (üks pisike tüdrukutirts on alles mõne kuune, see noorhärra saab loetud päevade pärast kahe aastaseks) ja kõige vanem (juba tervelt ühe päeva 76 aastane) inimene.
Pühapäeva õhtul päevaseid pildimuljeid sirvides hakkasid mu peas üha ja enam keerlema mõtted teemal vanad ja noored.
Või eelkõige siis see, kui erinev on maailma tajumise ja tundmise viis. Mäletan ise, et kui sain kuue aastaseks ja minu emal sadas veerandsada, siis olin raudselt kindel, et mina nii vanaks ei ela. Et nii vanad inimesed on ikka kolevägavanad - vahepeal tuleb tuumasõda ja kõik muu kole.
Praegu mulle tundub, et vana saab inimene olla hingelt. Mõni mu eakaaslane on kohe nii vana, et mingit mõistlikku juttu ei saa ajadagi. Mõni pealt viiekümnene on saanud aga väga omaks ja armsaks, nii et suheldes tuleb endale aegajalt meelde tuletada, et tegu on ikkagi elukogenud inimesega:)
Mina arvan, et 76 aastasel inimesel on aega veel elada küll. Veelgi enam, ka pealt kaheksakümnesel on aega elada küll, kuigi siis ilmselt juba omandab iga päev kulla hinna.
Minu küla peagi sajandivanuseks saav onkel näiteks käis jala nelja kilomeetri kaugusel poes ja oli siiralt rõõmus, et seda teha sai:)
Tema näitel teangi, et oluline on lihtsalt iga päeva elada. Nautides ja rõõmustades. Jätkuks vaid tarkust selleks.
Aga minu 9-aastane tütar ütles täna 17-aastase noore inimese kohta: "Nii vana..."
See on siiski olemas :)
Täna rääkisin telefonis ühe oma noore tuttavaga, kes täiesti loomulikus kontekstis kasutas sõna tšillima. Olen isegi proovinud seda mõnikord kasutada, kuid ma ei ole kunagi tundnud, et see oleks päris minu oma sõna.
Aga täna sain aru, et see sõna on tõesti olemas:)
Ju siis on igale sõnalegi oma ja õige omanik.
Aga täna sain aru, et see sõna on tõesti olemas:)
Ju siis on igale sõnalegi oma ja õige omanik.
laupäev, november 25, 2006
Kadripäev
Siin on nüüd hetkeke eilsest kadriõhtust, mil lapsed koos oma klassikaaslase A ja turvamehest emaga (loe: minuga) tegid taas ühe tiiru. Ja lapsed jäid väga rahule! Seekord lasti rohkematesse kohtadesse sisse ja kommi kogunes kotti ikka rohkesti. Ja 100 krooni ja 5 eurot :D
Aga eks nad olid selle ära ka teeninud, sest kurja emana ei lubanud ma juba mardipäeval minna mütsiga lööma ja nii oli neil eilegi ikka korralik kava ette valmistatud ja rahvaviisid huulil.
Aga eks nad olid selle ära ka teeninud, sest kurja emana ei lubanud ma juba mardipäeval minna mütsiga lööma ja nii oli neil eilegi ikka korralik kava ette valmistatud ja rahvaviisid huulil.
Tänane hommik algas aga taas tõdemusega - ma lihtsalt ei jaksa hommikul ärgata! Kui juba üleval olen, on ok, aga just see üles tõusmise moment... Ja juba nädal aega on nii.
Jõudsin siiski autismiteemalisele konverentsile õigeaegselt ja kohtusin seal taas põnevate inimestega. Kellega mitte kohtudes oleksin paljust ilma jäänud.
Ja õhtul õnnestus mul sattuda veel pisikesele ehete näitus-müügi avamisele kaubamaja III korrusel E-Kunstisalongis ja armuda ühte imelisse Raili Vinni loodud kaelaehtesse pealkirjaga "Punane ja must". Seda näeb ka siin - see vasakpoolne. Et ehe on üle 10 aasta vana ja käinud ka arvukatel näitustel, on ka selle hind vastav - veidi alla 9000 krooni. :)
Jõudsin siiski autismiteemalisele konverentsile õigeaegselt ja kohtusin seal taas põnevate inimestega. Kellega mitte kohtudes oleksin paljust ilma jäänud.
Ja õhtul õnnestus mul sattuda veel pisikesele ehete näitus-müügi avamisele kaubamaja III korrusel E-Kunstisalongis ja armuda ühte imelisse Raili Vinni loodud kaelaehtesse pealkirjaga "Punane ja must". Seda näeb ka siin - see vasakpoolne. Et ehe on üle 10 aasta vana ja käinud ka arvukatel näitustel, on ka selle hind vastav - veidi alla 9000 krooni. :)
Ja homme lähen oma vanaema juurde. Sünnipäevale. Veidi valusale lapsepõlvemaale.
teisipäev, november 21, 2006
Heade mõtete linn
Esmaspäeval sai politsei teate, et Tartus Raekoja platsil Suudlevate Tudengite purskkaevu juures kõnnib kahtlane parukaga naine, kellel on käes heinad. Selgus, et 1963. aastal sündinud naine rõõmustas lähenevate jõulude üle ja tahtis seda kõigiga jagada, teatab Tartu politsei.
Tulge kõik Tartusse!
Tulge kõik Tartusse!
pühapäev, november 19, 2006
Täpe
Käisin ka koos lastega TÄPEl. Et pereüritus ja puha ja hariv pealegi.
Mina ei julgenud oma arvamust kujundada. Et mine sa tea. Aga lapsed kommenteerisid - igav. Eelmine aasta olla parem olnud.
Aga mis meile kõigile meelde jäi oli see, et sai korraks jälle füüsikahoone katusele (selle pildi tegin sealt:)) ja proovisime kolmanda korruse koridoris trikkesid.
Ja üks onu tegi lahedat teadusteatrit, rääkis tühjade ja täis anumate omadustest.
laupäev, november 18, 2006
Udu
Sellist udu, nagu nägime täna Viljandisse sõites ja sealt tagasi tulles, pole tükk aega kohanudki. Emajõe suudmest üle sõites paistis vaid killuke jõge, Võrtsjärvest ei piiskagi.
Ja sellest oli kahju, sest Võrtsjärv muudab sellel maanteel liiklemise kuidagi mõnusaks - ma alati kohe ootan, millal ta ometi paistma hakkab.
Viljandi on aga pisike ja suhteliselt armas, kuigi täna seal tänavatel lonkides jõudsin veendumusele, et elada seal siiski ei tahaks. Vahepeal küll mängisin mõttega, et Viljandi võiks olla üks linnu, kus võiks elada... Võru ja Paide vastu näiteks pole mul endiselt midagi:)
Aga et udu sees sõita oli väsitav, magasin koju tagasi jõudes lausa paar tunnikest. Ja siis panime kokku internetipoest ostetud kappe - kvaliteedi ja muu kohta on mul öelda ikka mitu krõbedat sõna. Kuu aega peaks ootama ikka väga head kraami. Aga ei. Õnneks on üldmuljegi vähemalt enamvähem ok.
Ja sellest oli kahju, sest Võrtsjärv muudab sellel maanteel liiklemise kuidagi mõnusaks - ma alati kohe ootan, millal ta ometi paistma hakkab.
Viljandi on aga pisike ja suhteliselt armas, kuigi täna seal tänavatel lonkides jõudsin veendumusele, et elada seal siiski ei tahaks. Vahepeal küll mängisin mõttega, et Viljandi võiks olla üks linnu, kus võiks elada... Võru ja Paide vastu näiteks pole mul endiselt midagi:)
Aga et udu sees sõita oli väsitav, magasin koju tagasi jõudes lausa paar tunnikest. Ja siis panime kokku internetipoest ostetud kappe - kvaliteedi ja muu kohta on mul öelda ikka mitu krõbedat sõna. Kuu aega peaks ootama ikka väga head kraami. Aga ei. Õnneks on üldmuljegi vähemalt enamvähem ok.
reede, november 17, 2006
Leiutajateküla Lotte
Ahjaa - informatsioon tänaselt poodlemistiirult - Leiutajateküla Lotte video ja dvd on turgu paisatud! Lähengi seda nüüd vaatama.
kolmapäev, november 15, 2006
Värvid
Olin juba harjunud, et värve napib. Et neid on peaaegu ainult mu maja ees pihlapuu otsas.
Aga võta näpust - täna üle Emajõe jalutades ei uskunud ma oma silmi!
Jõeveel sillerdas pruuni voolava vee pinnal sinisest sinisem sinetus.
Seda imetledes taipasin tõsta pilgu taeva poole - tõepoolest - hallide pilvede vahel sinetasid taevatükid. Nagu hõrgud ja magusad ema küpsetatud koogid. Nii ma seal kõlkusin, jõe ja taeva vahel, lummuses :)
Edasi oli samm kohe poole kergem.
Aga võta näpust - täna üle Emajõe jalutades ei uskunud ma oma silmi!
Jõeveel sillerdas pruuni voolava vee pinnal sinisest sinisem sinetus.
Seda imetledes taipasin tõsta pilgu taeva poole - tõepoolest - hallide pilvede vahel sinetasid taevatükid. Nagu hõrgud ja magusad ema küpsetatud koogid. Nii ma seal kõlkusin, jõe ja taeva vahel, lummuses :)
Edasi oli samm kohe poole kergem.
teisipäev, november 14, 2006
Kontrastiderohke õhtu
Täna oli mul tõeliselt kontrastiderohke õhtu.
Ja kuigi hommikul tööle minnes kartsin, kas tõvest põdurana selle pika päeva vastu pean, olen praegu tervem kui siis - ilmselt eluterved emotsioonid aitasid.
Esmalt sattusime pimedate puhkpilliorkestri harjutamise manu. Aastakümneid vaoshoitud särtsakusega onklid kulunud moega ruumis pilli törtsutamas... See oli lihtsalt armas!
Teisalt sattusime ise tegemise lummusesse. Olen küll juba natukene sisse elanud tekstiilikunsti maailma, kuid soomlase Aino Kajaniemi graafilised gobeläänid lummasid mind jäägitult. Täiega. (Soovitan näitust kõigile.) Ja meie oma Aet Ollisaare värsked särtsakad vaibad särasid uhkelt selle kõige taustaks... See oli tõesti lummav!
Kolmandaks aga sattusime justkui filmi "Vaprad ja ilusad" tänapäevasesse varianti (ma vähemalt arvan nii, niipalju kui ma sellest filmist tean:)). Või siis vähemalt selle filmi püünepealsesse ossa - seal oli moodi ja pisuke kohalikku glamuurigi Catwalkis, homme avatava uue botique "Senso" rõivaste esitlusel... See oli särav, kuid soe!
Ja kuigi hommikul tööle minnes kartsin, kas tõvest põdurana selle pika päeva vastu pean, olen praegu tervem kui siis - ilmselt eluterved emotsioonid aitasid.
Esmalt sattusime pimedate puhkpilliorkestri harjutamise manu. Aastakümneid vaoshoitud särtsakusega onklid kulunud moega ruumis pilli törtsutamas... See oli lihtsalt armas!
Teisalt sattusime ise tegemise lummusesse. Olen küll juba natukene sisse elanud tekstiilikunsti maailma, kuid soomlase Aino Kajaniemi graafilised gobeläänid lummasid mind jäägitult. Täiega. (Soovitan näitust kõigile.) Ja meie oma Aet Ollisaare värsked särtsakad vaibad särasid uhkelt selle kõige taustaks... See oli tõesti lummav!
Kolmandaks aga sattusime justkui filmi "Vaprad ja ilusad" tänapäevasesse varianti (ma vähemalt arvan nii, niipalju kui ma sellest filmist tean:)). Või siis vähemalt selle filmi püünepealsesse ossa - seal oli moodi ja pisuke kohalikku glamuurigi Catwalkis, homme avatava uue botique "Senso" rõivaste esitlusel... See oli särav, kuid soe!
esmaspäev, november 13, 2006
Talveigatsus
Selles hallis linnas ringi jalutades tabas mind kohutav talveigatsus. Kuigi ma pole seda talve ju näinud rohkem, kui nädala eest võsas konnates ja nädalavahetusel mööda maanteed Toilasse sõites, olen veendunud, et tahan ja tahan teda.
Ja lumevalgust ja härmatist ja jäälilli - kõike mis temaga kaasas käib.
Ja jõule! Toilas oli termides lamamistoolide ruumi pandud klaasist akende ette elektriküünlad rippuma - see tekitas tõeliselt suursuguse tunde nii ruumis sees kui ka väljaspool maja.
Mis seal salata - jõulud on ju minu üks lemmikumaid aegu pikas aastaringis. Tahan juba Raekoja platsi särava kuusega ja tuledesäras KVÜÕA maja Riiamäel, samuti tuledesäras kirikut ja õhinat laste silmis...
Õnneks pole enam kaua oodata - see kõik on varsti käes!
Ja lumevalgust ja härmatist ja jäälilli - kõike mis temaga kaasas käib.
Ja jõule! Toilas oli termides lamamistoolide ruumi pandud klaasist akende ette elektriküünlad rippuma - see tekitas tõeliselt suursuguse tunde nii ruumis sees kui ka väljaspool maja.
Mis seal salata - jõulud on ju minu üks lemmikumaid aegu pikas aastaringis. Tahan juba Raekoja platsi särava kuusega ja tuledesäras KVÜÕA maja Riiamäel, samuti tuledesäras kirikut ja õhinat laste silmis...
Õnneks pole enam kaua oodata - see kõik on varsti käes!
laupäev, november 11, 2006
Varsti küsin...
... nagu Puhh.
..."Puhh!" sosistas Notsu.
"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni!
"Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"...
Sest mõnda asja nagu ei usukski!
..."Puhh!" sosistas Notsu.
"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni!
"Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"...
Sest mõnda asja nagu ei usukski!
reede, november 10, 2006
Lilletest lilledest ajaviiteks
I am a |
Vat selline ma siis olengi, vähemalt selle testi järgi. Sõnadesse panduna: " When your friends think smile, they think of you. There is not a day that goes by that you can't find something good about the world and your fellow human."
Vähemalt tegi see tuju veidi päikeselisemaks :)
Romantik
Naljakas, et tabasin end täna tõdemuselt: kuigi praktilise elu sunnil asjalik, ei ole üks sinisilmne romantik minus veel surnud.
Või siis olen ma teda lihtsalt peitnud. Kuskile sügavale ja kaugele. Aga täna tuli ta jälle välja... :)
Jah, piisab vähesest, et tekitada ühele minusugusele mõnus olemine.
Lisaks tabasin end täna teiseltki mõttelt (tegelikult ma mõtlen ikka rohkem ka, kui kaks mõtet päevas, ausõna:)), et tahaks minna ülikooli ballile. Aga no ei ole see ju koht, kus üksi käiakse ja et ülejäänud pereliikmed pole ka huvitet ja et ühtegi teemakohast sõpra ka pole, tuleb ilmselt taas akna tagant kaeda, kuidas pidu lossis keeb.
Ilmselt tulebki mõne sõbra seest üles otsida tegelane, kes ei karda aegajalt enda seest välja lasta ülikonnastatud tegelane tantsu vihtuma:)
Või siis olen ma teda lihtsalt peitnud. Kuskile sügavale ja kaugele. Aga täna tuli ta jälle välja... :)
Jah, piisab vähesest, et tekitada ühele minusugusele mõnus olemine.
Lisaks tabasin end täna teiseltki mõttelt (tegelikult ma mõtlen ikka rohkem ka, kui kaks mõtet päevas, ausõna:)), et tahaks minna ülikooli ballile. Aga no ei ole see ju koht, kus üksi käiakse ja et ülejäänud pereliikmed pole ka huvitet ja et ühtegi teemakohast sõpra ka pole, tuleb ilmselt taas akna tagant kaeda, kuidas pidu lossis keeb.
Ilmselt tulebki mõne sõbra seest üles otsida tegelane, kes ei karda aegajalt enda seest välja lasta ülikonnastatud tegelane tantsu vihtuma:)
esmaspäev, november 06, 2006
Vaimustus
On halbu asju ja kurbi tundeid, mis ajavad nutma. Aga nõustun Maire Aunastega tänases Postimehes, kus ta teatab, et teist inimest oleks kõrvale vaja rõõmude jagamiseks. "Muretseda võib ka üksi ja seda Aunaste oskab: mure on ka siis, kui ei tea, mille pärast muretseda."
Täpselt nagu minu pealt maha kirjutet:)
Sestap ma siia oma kahe päeva muret ja meelehärmi kirja ei pane, need ei kao veel kuhugi. Kahjuks.
Aga kümmekond minutit tagasi leidsin vahva muuvi. Tuju läks kohe heaks:) Lugu ise siis siin :)
(Jee, nüüd ma õppisin siin linkimise ka ära :):):))
Täpselt nagu minu pealt maha kirjutet:)
Sestap ma siia oma kahe päeva muret ja meelehärmi kirja ei pane, need ei kao veel kuhugi. Kahjuks.
Aga kümmekond minutit tagasi leidsin vahva muuvi. Tuju läks kohe heaks:) Lugu ise siis siin :)
(Jee, nüüd ma õppisin siin linkimise ka ära :):):))
pühapäev, november 05, 2006
Varatalve ilud
Tänu sellele, et võtsime ette põgusa külaskäigu haige jalaga J. juurde, saime oma lühi-linnalähedasel matkal osa varase talve ilu-imedest, mis kesklinnas elades jääks märkamata.
Või tegelikult - ei jää küll, sest silmad on meil lahti:) Aga siin on seda ilu oluliselt vähemal määral.
Ja see esimene hetk mingis suvalises võsas tuletas mulle meelde, et linnukesed hakkavad toitu tahtma ja pea need päkapikudki oma retki ei alusta... Kui ainult hea laps olla.
Tantsija
Nägin ükspäev taas seda sümpaatset naist.
Oli teine end pakkinud soojadesse riietesse - küllap on tervis taas alt vedamas. Ometi rääkis tema kadestamistväärt kehahoid ja väärikas kõnnak taas iseenese eest. Midagi jääb tantsijatele ju alati alles.
Taas läksid mõtted saatuse vingerpussidele. Et elad ja oled ning võibolla õnnelikultki, kuni tuleb mingi kole haigus. Mis keerab ju kõik pea peale - mõtted, elukorralduse ja teinekord suhtedki. Rääkimata tööst ja töökohast - paraku on väga palju tõbesid, mis ei lase teha õpitud ning armastatud tegemisi.
Tugevad on need, kes suudavad end kohandada nende vingerpussidega ning leida endale tegevuse, mis on vast sama hea kui endine. Paraku võib see kõik võtta aega aastaid ja kauemgi. Paraku võib teinekord olla juba hiljagi.
Ma ei tea, kui kaua on see naisterahvas oma tervisehädadega maadelnud. Tõttöelda pole ma teda ilmselt kunagi laval tantsimas näinudki. Kuid tema kirglikku lähenemist oma armastatud erialale imetlen andumusega. Küllap see kirglikkus on jätnud alles ka sädeme tema silmisse. Ja see on peamine.
Oli teine end pakkinud soojadesse riietesse - küllap on tervis taas alt vedamas. Ometi rääkis tema kadestamistväärt kehahoid ja väärikas kõnnak taas iseenese eest. Midagi jääb tantsijatele ju alati alles.
Taas läksid mõtted saatuse vingerpussidele. Et elad ja oled ning võibolla õnnelikultki, kuni tuleb mingi kole haigus. Mis keerab ju kõik pea peale - mõtted, elukorralduse ja teinekord suhtedki. Rääkimata tööst ja töökohast - paraku on väga palju tõbesid, mis ei lase teha õpitud ning armastatud tegemisi.
Tugevad on need, kes suudavad end kohandada nende vingerpussidega ning leida endale tegevuse, mis on vast sama hea kui endine. Paraku võib see kõik võtta aega aastaid ja kauemgi. Paraku võib teinekord olla juba hiljagi.
Ma ei tea, kui kaua on see naisterahvas oma tervisehädadega maadelnud. Tõttöelda pole ma teda ilmselt kunagi laval tantsimas näinudki. Kuid tema kirglikku lähenemist oma armastatud erialale imetlen andumusega. Küllap see kirglikkus on jätnud alles ka sädeme tema silmisse. Ja see on peamine.
laupäev, november 04, 2006
Ööelu
Täna sattusin pärast I. kodust sünnipäevapidu Tartu ööellu. Uus (juba mõni kuu tegutsenud) ööklubi Maasikas tundus täitsa ontlik paik, eelkõige muusikavaliku suhtes. Aga ilmselt ikkagi 100 juhust 99 korral eelistaksin sinna minna koos isikliku meessoost sõbraga, et ei peaks kartma teksasärkidesse riietatud vuntsonusid.... :) Mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga no pole minu maitse lihtsalt :D - lisaks pole ma ka miski ööklubis tutvuja. Mis teha, kui tagasihoidlikkus su üle valitseb.
Kuid see oli küll veider, et riietumise paigas pole ühtegi pingikest, kuhu oma kotti või jope alt välja ilmunud kampsi panna...:)
Pärast tegime koos M-ga veel pika tiiru kesklinnas ja hingasime värsket õhku.
Aga veidi kummastama paneb mind see, et kõik lustikohad siin Taaralinnas nii varakult suletakse - enamus paneb juba kell 2 oma uksed kinni. Nojaa - on ju ka Zavood (aga sinna ei mahtunud sisse, kui oleks mahtunud, poleks jälle välja saanud) ja Pool 6 (kuhu ma väga vabatahtlikult ei kipu) - aga ei ole sellist mõnusat kohta, kus tõesti öösel istet võtta ja jalga puhata. Järelikult mahub veel Tartus ööelu turule üks mõnus paik...
Kuid see oli küll veider, et riietumise paigas pole ühtegi pingikest, kuhu oma kotti või jope alt välja ilmunud kampsi panna...:)
Pärast tegime koos M-ga veel pika tiiru kesklinnas ja hingasime värsket õhku.
Aga veidi kummastama paneb mind see, et kõik lustikohad siin Taaralinnas nii varakult suletakse - enamus paneb juba kell 2 oma uksed kinni. Nojaa - on ju ka Zavood (aga sinna ei mahtunud sisse, kui oleks mahtunud, poleks jälle välja saanud) ja Pool 6 (kuhu ma väga vabatahtlikult ei kipu) - aga ei ole sellist mõnusat kohta, kus tõesti öösel istet võtta ja jalga puhata. Järelikult mahub veel Tartus ööelu turule üks mõnus paik...
reede, november 03, 2006
Ootamine
Mulle ei meeldi oodata. Kohe üldse ei meeldi.
Ootamine muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Häda pärast elab ootuse üle, kui midagi ikka selle tagajärjel toimub.
Kurb on aga nende ootamisega, mis on oodatud justkui ilmaasjata.
Ootamine muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Häda pärast elab ootuse üle, kui midagi ikka selle tagajärjel toimub.
Kurb on aga nende ootamisega, mis on oodatud justkui ilmaasjata.
neljapäev, november 02, 2006
Väsinud
Kas emad võivad väsida?
Ilmselt mitte.
Aga mina tunnen, et olen väsinud.
Ei jaksa enam remontida-küürida-keera ja muidu asjatada.
Ilmselt olen lihtsalt inimene.
Emadki on ju inimesed:)
Ilmselt mitte.
Aga mina tunnen, et olen väsinud.
Ei jaksa enam remontida-küürida-keera ja muidu asjatada.
Ilmselt olen lihtsalt inimene.
Emadki on ju inimesed:)
Minu viimaste päevade ümin
Une kumin mu ümber, suve sumin mu põues.
Hull humalapuu üha kasvab me õues.
Hull humalapuu, tema all meie ase.
Mind su käed, sinu suu enam lahti ei lase.
Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.
Ennast mähkida lasta hella humalavääti,
sinu pilkude all olla Jumala väeti.
Käia lõpuni tee sinu silmade kumal,
kaelas humalakee, olla tugev kui Jumal.
Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.
(E.Niit/R.Rannap)
On´s see siis nii võimatu ümin???
Hull humalapuu üha kasvab me õues.
Hull humalapuu, tema all meie ase.
Mind su käed, sinu suu enam lahti ei lase.
Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.
Ennast mähkida lasta hella humalavääti,
sinu pilkude all olla Jumala väeti.
Käia lõpuni tee sinu silmade kumal,
kaelas humalakee, olla tugev kui Jumal.
Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.
(E.Niit/R.Rannap)
On´s see siis nii võimatu ümin???
teisipäev, oktoober 31, 2006
Luule elust enesest
Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmu maitse on ühine.
Tähtsad mõtted riisuvad rahu,
segased suubuvad mõnusse,
tähtsaimad aga ei mahu
kunagi sõnusse.
/B. Alver, 1943/
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmu maitse on ühine.
Tähtsad mõtted riisuvad rahu,
segased suubuvad mõnusse,
tähtsaimad aga ei mahu
kunagi sõnusse.
/B. Alver, 1943/
Sajab ja sajab. Ja sajab.
Sajab ja sajab. Ja sajab.
Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised ilmad!
Sellised hallid, ebamäärased ja teadmatust täis.
Parem olgu ikka konkreetne – päike või külm – mõlemat naudiksin täiel rinnal.
Või kevad, siis on ootusärevus nagunii õhus.
Nüüd aga ei tea, mida toob iga järgmine tund. Koguaeg on külm ja märg. Selline ilm teeb ka meeleolu selliseks hellaks. Ilu ootavaks ja otsivaks.
Ja häid inimesi tahaks ka enda ümber, kogu aeg ja kuhjaga.
Selle asemel on aga kuhjaga tööd, kodus taas remondisegadus ja meeltes valitsev kurbusesegune igatsus ja rahulolematus.
Nüüd siis ei teagi, mis edasi ...
Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised ilmad!
Sellised hallid, ebamäärased ja teadmatust täis.
Parem olgu ikka konkreetne – päike või külm – mõlemat naudiksin täiel rinnal.
Või kevad, siis on ootusärevus nagunii õhus.
Nüüd aga ei tea, mida toob iga järgmine tund. Koguaeg on külm ja märg. Selline ilm teeb ka meeleolu selliseks hellaks. Ilu ootavaks ja otsivaks.
Ja häid inimesi tahaks ka enda ümber, kogu aeg ja kuhjaga.
Selle asemel on aga kuhjaga tööd, kodus taas remondisegadus ja meeltes valitsev kurbusesegune igatsus ja rahulolematus.
Nüüd siis ei teagi, mis edasi ...
esmaspäev, oktoober 30, 2006
Naise rõõmud
Nii, täna sain siis autol ülevaatuse tehtud. Pealtnäha pole selles ju midagi keerulist, eksole, liiatigi olen näinud kordi kõrvalt, kuidas mu oma ema sellega niuhti ja valmis hakkama saab. Aga vat ise teha... Mõtlen küll, et olen kange naine, aga ülevaatuse pärast põdesin pea nädala ja kiusasin tuttavaid igasugu teemakohaste, kuid kentsakate küsimustega.
Täna läksin aga Sõbrakeskuse juurde autoülevaatusse, kus olid sellised hilises keskeas meesterahvad. Tegin haleda näo pähe ja rääkisin, kuidas ma mitte midagi ei tea, sest teen seda esimest korda (mis polnud ju vale). Edasi laabus kõik hästi, kuni senini, mil küsiti kindlustust. No ei kanna seda kaasas, kõik sellised andmed olla nähtavad ju arvutis! Olin juba valmis nutuse näoga kodupoole komberdama, kui onul läks süda haledaks ja ta käskis mul kindlustuse vajaduse järgmiseks korraks meelde jätta.
Veidi auto piinamist rullikutel ja krt teab veel millel (vahepeal hakkas mul oma autost päris kahju kohe) ja saigi asi tehtud. Parempoolsed pidurid polevat vaid päris korras, peaks üle vaatama.
Olin onudele jätnud aga nii blondi mulje, et nad hakkasid mulle agaralt seletama ka, kus on parem pool :)
Järgmine kord ma seda protseduuri enam niiväga ei karda.
Täna läksin aga Sõbrakeskuse juurde autoülevaatusse, kus olid sellised hilises keskeas meesterahvad. Tegin haleda näo pähe ja rääkisin, kuidas ma mitte midagi ei tea, sest teen seda esimest korda (mis polnud ju vale). Edasi laabus kõik hästi, kuni senini, mil küsiti kindlustust. No ei kanna seda kaasas, kõik sellised andmed olla nähtavad ju arvutis! Olin juba valmis nutuse näoga kodupoole komberdama, kui onul läks süda haledaks ja ta käskis mul kindlustuse vajaduse järgmiseks korraks meelde jätta.
Veidi auto piinamist rullikutel ja krt teab veel millel (vahepeal hakkas mul oma autost päris kahju kohe) ja saigi asi tehtud. Parempoolsed pidurid polevat vaid päris korras, peaks üle vaatama.
Olin onudele jätnud aga nii blondi mulje, et nad hakkasid mulle agaralt seletama ka, kus on parem pool :)
Järgmine kord ma seda protseduuri enam niiväga ei karda.
reede, oktoober 20, 2006
Külm on!
Igas mõttes - kuigi õues lendavad veel kuldsed lehed ja nende vaip mõjub lambivalguses niiskusest sätendades erakordselt majesteetlikult - on tänaval talve hõng. Tahaks nina panna paksu salli ja kampsuni tõmmata põlvedeni.
Ja kuigi sooja on ka olnud - näiteks eilne soolaleivapidu J juures ja sealne tunde kestnud saun ja tänane kutse järgmiseks pühapäevaks Värskasse minna, on mõned inimesed mu meelest kuidagi hilissügiseselt tundetud.
Näiteks pidasin pika kõne maha oma vennaga, kes miskipärast ei leia ega leia võimalust emal majal voodrilaudu ümber panna... Ja ise lubas. Ausalt, järgmises elus sünnin ma mehena ja sellist tuhmi suhtumist ma endale küll ei luba. Endal tuleb siin nutt peale ema kuulates, sest tõepoolest, tali koputab juba uksele. Aga no ei ole mulle antud seda rammu ja nutti ise selle tööga hakkama saada. Olukord on üsna lootusetu ja õudselt kurb on, et seda just oma õdede-vendade koha pealt.
Muidugi, võibolla ei mõjugi sügis inimestele emotsionaalses plaanis, võibolla nad ongi sellised egoistlikud, külmad ja jahedad oma loomuselt? Minusugusel roosaprillil võtab sellest arusaamine ju hoolimata elukogemusest aega.
Aga homme on laupäev. Ehk toob see sooja?
Ja kuigi sooja on ka olnud - näiteks eilne soolaleivapidu J juures ja sealne tunde kestnud saun ja tänane kutse järgmiseks pühapäevaks Värskasse minna, on mõned inimesed mu meelest kuidagi hilissügiseselt tundetud.
Näiteks pidasin pika kõne maha oma vennaga, kes miskipärast ei leia ega leia võimalust emal majal voodrilaudu ümber panna... Ja ise lubas. Ausalt, järgmises elus sünnin ma mehena ja sellist tuhmi suhtumist ma endale küll ei luba. Endal tuleb siin nutt peale ema kuulates, sest tõepoolest, tali koputab juba uksele. Aga no ei ole mulle antud seda rammu ja nutti ise selle tööga hakkama saada. Olukord on üsna lootusetu ja õudselt kurb on, et seda just oma õdede-vendade koha pealt.
Muidugi, võibolla ei mõjugi sügis inimestele emotsionaalses plaanis, võibolla nad ongi sellised egoistlikud, külmad ja jahedad oma loomuselt? Minusugusel roosaprillil võtab sellest arusaamine ju hoolimata elukogemusest aega.
Aga homme on laupäev. Ehk toob see sooja?
teisipäev, oktoober 17, 2006
Igavene halb tähtede seis
Täna tundsin taas tunnet, kui kui Eesti Postil oleks konkurente, läheks kohe nende kliendiks üle. Taas pidin saama ELSiga raamatu Tallinnast. seekord ei hakanud tüüp kodus olemise aega kokku leppimagi, vaid ütles kohe, et saan paki alates kella 16st postkontorist kätte. Kiire inimene, nagu ma olen, läksin selleks ajaks postkontorisse. Paluti veerand tunni pärast uuesti tulla, sest pakid pole veel jõudnud. Jalutasin veerand tunnikest kaubahalli kaubandusvõrgus ja läksin uuesti paki järgi. Ja kas ma sain oma paki? Ei - tulge poole tunni pärast uuesti, meil läheb nende vormistamisega aega. No tule taevas appi! Klient oleks nagu tõeline kloun, keda lükata tõmmata. Et mul ei olnud aega veel pool tundi hängida, jäin täna raamatust ilma. Ehk homme on parem päev.
Aga selline jõuetu tunne tuleb peale - no kuidas nii saab? Nagu need postitüübid polekski ühise asja nimel väljas ja ei teaks, mis enda töölauast kaugemalt toimub.
Teine veidi murelik lugu juhtus tööl. Nimelt pidin täna teada saama homme sajandivanuseks saama hr Artur Palmi koordinaadid, et temast tillukene artikkel kirjutada. Aga ma ei saanud neid koordinaate, veelgi enam - ametnik tänas mind helistamise eest, et tal endal oli üldse meelest läinud ja nüüd ta saab ise ka homme minna väärikat linnakodanikku õnnitlema minna. Ja et selles linnavalitsuse osakonnas polnud täna ühtegi pädevat inimest majas (KÕIK olid majast väljas mingit arengukava tegemas), siis ei saanud ta mind aidata. Ja ei tahtnudki tegelikult, jäi mulje.
Aga kui ma oleksin olnud hädas linnakodanik? Kas siis oleksin kohanud ametnike uksel silti "suletud ilusa ilma tõttu" vms? Või oleks ka lakooniliselt palutud homme tagasi tulla?
Lisaks on hiilimas minu südamesse kurb tunne, et Tartus 100 aastaseks saavatest inimestest tegelikult ei hoolita. Neid ei ole ju tegelikult nii palju, et ei saaks neid mäletada - eelmise nädala andmeil on üle saja aasta vanuseid inimesi siin 13 või 14 (täpselt ei osata jälle öelda ;)). Kui aga inimene on juba nii auväärsesse ikka jõudnud, võiks teda minu arvates veidi suurema tähelepanuga kohelda.
Tänu vanahärra otsimisele sattusin aga vahva loo otsa. Selgub, et vähemalt ühes dünastias on kolm ühenimelist isikut. Mul õnnestus rääkida neist noorimaga, kellel on oma lähedastega suhe kadunud. Küll aga teadis ta oma samanimelise isa telefoninumbrit, kes ei osutunud kahjuks SELLE Arturi sugulaseks. aga lõbus lugu ikkagi - läbi kolme põlve ühte nime kanda.
Ja kassi murega saime ehk ka ühelepoole. Arst tuvastas tal miski sooletõve - kass sai süstid ja saab kaks korda veel, kui läheb hästi. Kui läheb halvasti, siis kolm korda. Aga juba praegu on tema silmis säde ja tahtmine perekonna tegemisi kõrvalt jälgida - ta tuli oma pimedast nurgast välja ja sättis end hästi pisikeselt köögikapi serva. Loo moraal: inimesed, ärge andke oma lemmikutele kitkati ja whiskasit!
Aga selline jõuetu tunne tuleb peale - no kuidas nii saab? Nagu need postitüübid polekski ühise asja nimel väljas ja ei teaks, mis enda töölauast kaugemalt toimub.
Teine veidi murelik lugu juhtus tööl. Nimelt pidin täna teada saama homme sajandivanuseks saama hr Artur Palmi koordinaadid, et temast tillukene artikkel kirjutada. Aga ma ei saanud neid koordinaate, veelgi enam - ametnik tänas mind helistamise eest, et tal endal oli üldse meelest läinud ja nüüd ta saab ise ka homme minna väärikat linnakodanikku õnnitlema minna. Ja et selles linnavalitsuse osakonnas polnud täna ühtegi pädevat inimest majas (KÕIK olid majast väljas mingit arengukava tegemas), siis ei saanud ta mind aidata. Ja ei tahtnudki tegelikult, jäi mulje.
Aga kui ma oleksin olnud hädas linnakodanik? Kas siis oleksin kohanud ametnike uksel silti "suletud ilusa ilma tõttu" vms? Või oleks ka lakooniliselt palutud homme tagasi tulla?
Lisaks on hiilimas minu südamesse kurb tunne, et Tartus 100 aastaseks saavatest inimestest tegelikult ei hoolita. Neid ei ole ju tegelikult nii palju, et ei saaks neid mäletada - eelmise nädala andmeil on üle saja aasta vanuseid inimesi siin 13 või 14 (täpselt ei osata jälle öelda ;)). Kui aga inimene on juba nii auväärsesse ikka jõudnud, võiks teda minu arvates veidi suurema tähelepanuga kohelda.
Tänu vanahärra otsimisele sattusin aga vahva loo otsa. Selgub, et vähemalt ühes dünastias on kolm ühenimelist isikut. Mul õnnestus rääkida neist noorimaga, kellel on oma lähedastega suhe kadunud. Küll aga teadis ta oma samanimelise isa telefoninumbrit, kes ei osutunud kahjuks SELLE Arturi sugulaseks. aga lõbus lugu ikkagi - läbi kolme põlve ühte nime kanda.
Ja kassi murega saime ehk ka ühelepoole. Arst tuvastas tal miski sooletõve - kass sai süstid ja saab kaks korda veel, kui läheb hästi. Kui läheb halvasti, siis kolm korda. Aga juba praegu on tema silmis säde ja tahtmine perekonna tegemisi kõrvalt jälgida - ta tuli oma pimedast nurgast välja ja sättis end hästi pisikeselt köögikapi serva. Loo moraal: inimesed, ärge andke oma lemmikutele kitkati ja whiskasit!
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Missis Mulberry
Filmis "Meeleheitel koduperenaised", mis on üks seepidest, mida ma jälgin, tekkis Lynette kooliläinud pojale kujuteldav sõber Missis Mulberry. Poeg sai ainest Mary Poppinsist ja sestap kandis ta oma sõbra vihmavarju koguaeg endaga kaasas. Ma vahepeal filmi ei näinud, kuid seal oli mingi jama olnud ja edasi nägin sealt, kus Lynette nuttis, sest tema pärast olla prügiauto üle Mrs. Mulberry sõitnud.
Igatahes on see probleem tõsine ja tekitas minus endaski tundeid.
Sest see kõik on justkui läbi elatud.
Lastesõimes käies tekkisid meie lastele sõbrad - Kiisu- ja Siilipojad. Nähtamatud, kuid armsad, keda tuli koguaeg kinda sees ja talvel ka põues kanda. Nad tulid meiega sõime kaasa ja õhtul kadusid enne koduteed ära. Minu väike pea mõtles, et ilmselt ei meeldi lastele sõimes... Aga me haakisime Kiisu- ja Siilipojad oma tegevustesse ja elasime kõik rõõmsalt koos.
Kui viie aasta eest ühte kohta tööle läksin, hakkas mu poeg kokutama. Päevapealt. Uskumatu, eks. Seal tööl ei läinud mul hästi. Oli pingeline ja väga palju fatalistlikke mõtteid tekitav. Ja kui ma ühel päeval päevapealt töölt lahkusin, lakkas ka poja kokutamine.
Praegu on mu pojal juba mõni aasta sõbraks Kiisupoeg - selline 5 sentimeetrit pikk pehme mänguasi, mille leidsime ükskord pealinnast bussijaama R-Kioskist. Aegajalt ta kaob ära - mis on tillukese tegelase puhul ju täitsa loomulik. Aga siis, kui teda kõige rohkem vaja, tuleb ta taas välja. Ja nädalavahetusel leidsime Kiisupojale vararealiseerimiskeskusest tillukese koolipingi - sellise, nagu mul endal koolipõlves oli. Nüüd saab Kiisupoegki koolis käia ja tekstülesandeid lahendama õppida:)
Kuid kõik see on ja veel mõned seigad lubavad mul arvata, et lapsed tajuvad seda, mis meiega toimub küll ja küll ning rohkemgi veel. Tuleb ainult osata seda tähele panna ja katsuda arvestada.
Mis meie, suurte maailmas, ei pruugi nii väga võimalik ollagi. Sest me lihtsalt ei taha seda - nii on lihtsam. Aga selliste asjade teadvustamine on samm edasi. Nii ma usun.
Igatahes on see probleem tõsine ja tekitas minus endaski tundeid.
Sest see kõik on justkui läbi elatud.
Lastesõimes käies tekkisid meie lastele sõbrad - Kiisu- ja Siilipojad. Nähtamatud, kuid armsad, keda tuli koguaeg kinda sees ja talvel ka põues kanda. Nad tulid meiega sõime kaasa ja õhtul kadusid enne koduteed ära. Minu väike pea mõtles, et ilmselt ei meeldi lastele sõimes... Aga me haakisime Kiisu- ja Siilipojad oma tegevustesse ja elasime kõik rõõmsalt koos.
Kui viie aasta eest ühte kohta tööle läksin, hakkas mu poeg kokutama. Päevapealt. Uskumatu, eks. Seal tööl ei läinud mul hästi. Oli pingeline ja väga palju fatalistlikke mõtteid tekitav. Ja kui ma ühel päeval päevapealt töölt lahkusin, lakkas ka poja kokutamine.
Praegu on mu pojal juba mõni aasta sõbraks Kiisupoeg - selline 5 sentimeetrit pikk pehme mänguasi, mille leidsime ükskord pealinnast bussijaama R-Kioskist. Aegajalt ta kaob ära - mis on tillukese tegelase puhul ju täitsa loomulik. Aga siis, kui teda kõige rohkem vaja, tuleb ta taas välja. Ja nädalavahetusel leidsime Kiisupojale vararealiseerimiskeskusest tillukese koolipingi - sellise, nagu mul endal koolipõlves oli. Nüüd saab Kiisupoegki koolis käia ja tekstülesandeid lahendama õppida:)
Kuid kõik see on ja veel mõned seigad lubavad mul arvata, et lapsed tajuvad seda, mis meiega toimub küll ja küll ning rohkemgi veel. Tuleb ainult osata seda tähele panna ja katsuda arvestada.
Mis meie, suurte maailmas, ei pruugi nii väga võimalik ollagi. Sest me lihtsalt ei taha seda - nii on lihtsam. Aga selliste asjade teadvustamine on samm edasi. Nii ma usun.
Aastad ja päevad nagu hallad...
... käivad üle nooruse või kuidas iganes see luuletus kõlas, mida ma lapsena vanatädide sünnipäevakaartidele korraliku käekirjaga maalisin:)
Et vahepeal ongi palju vett merre voolanud ja kuigi ma oma lemmikuks kujunenud blogisid ikka lugesin, et olnud jüsku kättevõtmist siia ridu kirjutada. Nüüd sirutas Muusa aga tiibu ja... :D
Kõige lahedam asi on see, et nüüd on mul juba ligi nädal aega oma isiklik Potsataja. Selgus, et Moskvas kaupluses "Detski Mir" on piltlikult öeldes lausa oma potsatajate osakond:) Ja mis kõige parem, see Potsataja laulab kõhu peale vajutades seda ühte minu lemmikutest lauludest, mis räägib sellest, kuidas ta on sünnipäeval üksi ja keegi ei tule teda vaatama, aga siis tuli Gena - maailma armsaim ja parim krokodill.
Vahva on see, et kui enne ei pidanud lapsed ei Gena multikast ega muudest seal esinevatest "teadusele tundmatutest loomadest" midagi, siis nüüd vaatasime rõõmuga koos videot ja itsitasime vahvate kohtade juures. Üks meie lemmikuid on see: "Ja seal linnas elab krokodill, kes päeviti töötab loomaaias - krokodillina!" Ja minu Potsatajal on täpselt sellised armsad sõrmed nagu multifilmi omalgi. Vat!
Aga kolm uut muret on mul ka.
Esiteks - lokkav vägivald laste seas. Pärast seda, kui Siim sai üle tee haljasalal miskilt poisilt vastu silma paremsirge, olen kuulnud koledaid lugusid. Nimelt enne seda ühel päeval võeti tema klassivennalt teel kooli ära nii mobiiltelefon kui raha. Ja mingid minu lastega ühevanused jõnglased on hakanud Varjendi mäe kandis jõlkuma ja lihtsalt oma eakaaslasi terroriseerima. Eelmisel nädalal ei julgenud lapsed näiteks koju tulla, sest mingid tüübid lihtsalt peksid seal teisi möödaminnes. Ja täna rääkis Siim, kuidas klassivend Gleni olla meie läheduses elav K koos oma kaaslastega ähvardanud, et kui see neile 200 krooni ei too, saab haledalt peksa. Ja nii peavad poisid koduteel hiilima, ega neid tüüpe tee ääres pole.
Ja alles eelmisel nädalal kohtasin ma Raekoja platsil nutvat, eelmisel päeval 11aastaseks saavat poissi, kelle lukustatud rattalt olid mingid tüübid omastanud sadula ja veel jubinaid. Poiss oli selle ratta saanud sünnipäevaks... Telefonikõnes politseisse kuulsin ma emotsionaalset mõtteavaldust: "No miski pole neile enam püha, isegi laste tagant varastavad juba!" ja soovitust poisil koos vanematega politseisse pöörduda. Poisi isa rahustas oma põnni muidugi maha ja arvas, et ega sinna minna mõtet pole, sest nad ei leia isegi terveid rattaid üles... Mõnes mõttes õigus, aga teisalt...
Teiseks - pisikesed hängijad. Uskumatu, et juba 9 aastased tüdrukud leiavad kaubamajas riiulite vahel jalutamise uskumatult laheda olevat. Õnneks olen Sigridi suutnud sellest eemale hoida, aga nii tema pinginaaber kui üks teine klassiõde on selles vallas meistrid ning nüüd on nad oma kampa haaranud ka meie majja äsja kolinud R. Tema ema mulle helistaski ja tüdrukute tausta ja harjumusi uuris.
Kolmandaks on meie kassil midagi viga. Kui ta oleks inimene, siis ma diagnoosiks tal depressiooni. Teeb ainult seda, mida kästakse - õnneks vähemalt sõi. Muul ajal hoiab omaette, ei ta silmad sära ega muud. Isegi tolmuimeja eest ei põgenenud eile ära, tõstis vaid kaela üles ja vaatas mind etteheitva näoga. Olukorras, kus Tartu loomade varjupaigas pidi katk levima, olen ma juba väga mures. Õnneks katku sümptomeid ma tuvastanud pole. Homme läheme aga veterinaari külastama...
Nüüd läheme saadame Sigridiga aga tema klassiõde M koju, sest tänavad on sügiseselt pimedad.
Et vahepeal ongi palju vett merre voolanud ja kuigi ma oma lemmikuks kujunenud blogisid ikka lugesin, et olnud jüsku kättevõtmist siia ridu kirjutada. Nüüd sirutas Muusa aga tiibu ja... :D
Kõige lahedam asi on see, et nüüd on mul juba ligi nädal aega oma isiklik Potsataja. Selgus, et Moskvas kaupluses "Detski Mir" on piltlikult öeldes lausa oma potsatajate osakond:) Ja mis kõige parem, see Potsataja laulab kõhu peale vajutades seda ühte minu lemmikutest lauludest, mis räägib sellest, kuidas ta on sünnipäeval üksi ja keegi ei tule teda vaatama, aga siis tuli Gena - maailma armsaim ja parim krokodill.
Vahva on see, et kui enne ei pidanud lapsed ei Gena multikast ega muudest seal esinevatest "teadusele tundmatutest loomadest" midagi, siis nüüd vaatasime rõõmuga koos videot ja itsitasime vahvate kohtade juures. Üks meie lemmikuid on see: "Ja seal linnas elab krokodill, kes päeviti töötab loomaaias - krokodillina!" Ja minu Potsatajal on täpselt sellised armsad sõrmed nagu multifilmi omalgi. Vat!
Aga kolm uut muret on mul ka.
Esiteks - lokkav vägivald laste seas. Pärast seda, kui Siim sai üle tee haljasalal miskilt poisilt vastu silma paremsirge, olen kuulnud koledaid lugusid. Nimelt enne seda ühel päeval võeti tema klassivennalt teel kooli ära nii mobiiltelefon kui raha. Ja mingid minu lastega ühevanused jõnglased on hakanud Varjendi mäe kandis jõlkuma ja lihtsalt oma eakaaslasi terroriseerima. Eelmisel nädalal ei julgenud lapsed näiteks koju tulla, sest mingid tüübid lihtsalt peksid seal teisi möödaminnes. Ja täna rääkis Siim, kuidas klassivend Gleni olla meie läheduses elav K koos oma kaaslastega ähvardanud, et kui see neile 200 krooni ei too, saab haledalt peksa. Ja nii peavad poisid koduteel hiilima, ega neid tüüpe tee ääres pole.
Ja alles eelmisel nädalal kohtasin ma Raekoja platsil nutvat, eelmisel päeval 11aastaseks saavat poissi, kelle lukustatud rattalt olid mingid tüübid omastanud sadula ja veel jubinaid. Poiss oli selle ratta saanud sünnipäevaks... Telefonikõnes politseisse kuulsin ma emotsionaalset mõtteavaldust: "No miski pole neile enam püha, isegi laste tagant varastavad juba!" ja soovitust poisil koos vanematega politseisse pöörduda. Poisi isa rahustas oma põnni muidugi maha ja arvas, et ega sinna minna mõtet pole, sest nad ei leia isegi terveid rattaid üles... Mõnes mõttes õigus, aga teisalt...
Teiseks - pisikesed hängijad. Uskumatu, et juba 9 aastased tüdrukud leiavad kaubamajas riiulite vahel jalutamise uskumatult laheda olevat. Õnneks olen Sigridi suutnud sellest eemale hoida, aga nii tema pinginaaber kui üks teine klassiõde on selles vallas meistrid ning nüüd on nad oma kampa haaranud ka meie majja äsja kolinud R. Tema ema mulle helistaski ja tüdrukute tausta ja harjumusi uuris.
Kolmandaks on meie kassil midagi viga. Kui ta oleks inimene, siis ma diagnoosiks tal depressiooni. Teeb ainult seda, mida kästakse - õnneks vähemalt sõi. Muul ajal hoiab omaette, ei ta silmad sära ega muud. Isegi tolmuimeja eest ei põgenenud eile ära, tõstis vaid kaela üles ja vaatas mind etteheitva näoga. Olukorras, kus Tartu loomade varjupaigas pidi katk levima, olen ma juba väga mures. Õnneks katku sümptomeid ma tuvastanud pole. Homme läheme aga veterinaari külastama...
Nüüd läheme saadame Sigridiga aga tema klassiõde M koju, sest tänavad on sügiseselt pimedad.
neljapäev, september 28, 2006
Üksinduse aeg
Vat täna on see päev, kui ma tunnen end üksikult ja see pagana Moskva on nii kaugel. Lisaks ikka igasugused asjad, millega ma ise midagi peale hakata ei oska. Näiteks videomakki on suvel oma seaded sassi löönud ja mina teda küll õigeks panna ei oska, kuigi tegelikult ei ole ma ju tehnikaasjades päris saamatu. Isegi akutrellidest sain artikli kirjutatud ja täna käisin neid ise poodides asjatundliku näoga uurimas;) Aga ega ükski meesmüüja mu juurde abi ei julgenud ka pakkuma tulla.
Kui töölt koju jõudsin, magasin lihtsalt kaks tundi, sest tundsin, et ei jaksa enam. Lapsed saidki rahus oma raamatuid värvida - neid on tabanud kunstimaania. Ja mulle see tegelikult meeldib.
Aga oma plaadi sain täna kätte. Läksin sellele ise postkontorisse järgi. On hea plaat, ausalt on! Kuulan seda, lisaks olen hämmeldunud plaadi kaunist välimusest. Maara Vindi tagasihoidlikud kuid äärmiselt tundelised ja naiselikud illustratsioonid lisavad sellele plaadile ikka tüki ilusaid emotsioone.
Aga hommiku alustuseks helistasin ELSi - nemad ei tea seal midagi, miks mulle pakki ei toodud, et saatelehel on kõik kirjas. Ja läksin siis pakile järgi - polnud seal midagi kirjas, oli kirjas et koduvedu! No ma ei saa aru, kuidas nii saab! teenindaja lubab kliendile midagi ja ei tee seda ja samas on teenuse eest makstud.
Igatahes panin ma oma nördimuse teele ka Eesti Posti kommunikatsioonijuhile ja ilmselt sünnib sellest taaskordne nupuke tarbijaveergudesse.
Homme lähen maale. Seal on miljon tööd jälle, like always. Aga tegelikult olen ma hullult väsinud ja tahaks midagi hingele. Aga ma ei tea mida ja millal selleks võimalus võiks tulla.
Tegelikult ma tean, ma tahaks minna Tallinnasse, mis iseenesest pole tore koht, aga seal on palju toredaid kohti. Tahaks minna muuseumisse ja näitustele, käia tiir vanalinnas ja istuda õhtul koos sõpradega kõrtsis. Aga ma ei tea, millal ma seda saan...
Kui töölt koju jõudsin, magasin lihtsalt kaks tundi, sest tundsin, et ei jaksa enam. Lapsed saidki rahus oma raamatuid värvida - neid on tabanud kunstimaania. Ja mulle see tegelikult meeldib.
Aga oma plaadi sain täna kätte. Läksin sellele ise postkontorisse järgi. On hea plaat, ausalt on! Kuulan seda, lisaks olen hämmeldunud plaadi kaunist välimusest. Maara Vindi tagasihoidlikud kuid äärmiselt tundelised ja naiselikud illustratsioonid lisavad sellele plaadile ikka tüki ilusaid emotsioone.
Aga hommiku alustuseks helistasin ELSi - nemad ei tea seal midagi, miks mulle pakki ei toodud, et saatelehel on kõik kirjas. Ja läksin siis pakile järgi - polnud seal midagi kirjas, oli kirjas et koduvedu! No ma ei saa aru, kuidas nii saab! teenindaja lubab kliendile midagi ja ei tee seda ja samas on teenuse eest makstud.
Igatahes panin ma oma nördimuse teele ka Eesti Posti kommunikatsioonijuhile ja ilmselt sünnib sellest taaskordne nupuke tarbijaveergudesse.
Homme lähen maale. Seal on miljon tööd jälle, like always. Aga tegelikult olen ma hullult väsinud ja tahaks midagi hingele. Aga ma ei tea mida ja millal selleks võimalus võiks tulla.
Tegelikult ma tean, ma tahaks minna Tallinnasse, mis iseenesest pole tore koht, aga seal on palju toredaid kohti. Tahaks minna muuseumisse ja näitustele, käia tiir vanalinnas ja istuda õhtul koos sõpradega kõrtsis. Aga ma ei tea, millal ma seda saan...
kolmapäev, september 27, 2006
Masendav postisüsteem
Ma olen äärmiselt nördinud Eesti postisüsteemi üle!
Lugu järgmine - tellisin eile esimest korda endale interneti kaudu plaadi. selle Maarja ja Rannapi plaadi, mida Tartus enam saada pole. Tallinnas Laseringis oli. Sain õhtuks kirja - tore, saime Teie plaadi teele panna.
Täna hommikul helistab mulle meeshääl - meil on teile kiri, kas olete kodus. No muidugi ei ole ju, tööl olen. Tore, toome teile kirja pärast kella nelja. Et oleks kindlam, leppisime kokku, et toovad pärast viit. No ja nüüd ma siin istun, kell on 20.56 ja plaati mul pole. Kõik on tegemata - oli vaja veel laste multikas laenutusse tagasi viia ja muu ka - et olen vilets ootaja ei saa sel ajal midagi teha, sest kuklas on koguaeg teadmine - kohe tuleb plaat ja siis saan edasi askeldama minna. Ja ei ole saanud!
Ükski telefon ELSi tüüpidel ei vasta, interneti kohaselt on neil aega pakki kätte tuua kella üheksani. Ootan siis veel kolm minutit. Igatahes on olukord äärmiselt masendav ja järjekordne näide monopolismi kahjulikkusest.
Lugu järgmine - tellisin eile esimest korda endale interneti kaudu plaadi. selle Maarja ja Rannapi plaadi, mida Tartus enam saada pole. Tallinnas Laseringis oli. Sain õhtuks kirja - tore, saime Teie plaadi teele panna.
Täna hommikul helistab mulle meeshääl - meil on teile kiri, kas olete kodus. No muidugi ei ole ju, tööl olen. Tore, toome teile kirja pärast kella nelja. Et oleks kindlam, leppisime kokku, et toovad pärast viit. No ja nüüd ma siin istun, kell on 20.56 ja plaati mul pole. Kõik on tegemata - oli vaja veel laste multikas laenutusse tagasi viia ja muu ka - et olen vilets ootaja ei saa sel ajal midagi teha, sest kuklas on koguaeg teadmine - kohe tuleb plaat ja siis saan edasi askeldama minna. Ja ei ole saanud!
Ükski telefon ELSi tüüpidel ei vasta, interneti kohaselt on neil aega pakki kätte tuua kella üheksani. Ootan siis veel kolm minutit. Igatahes on olukord äärmiselt masendav ja järjekordne näide monopolismi kahjulikkusest.
esmaspäev, september 25, 2006
paranoiad
Viimastel päevadel olen langenud paranoiade küüsi.
Eile kaebas Sigrid, et on haige. Oli näost valgem kui lumi. Ja väga põdur. Ja millegipärats tekkis mul üle mitmete aegade hirm ja käisin teda öösel korduvalt kontrollimas - ons kõik korras ja kas ta ikka hingab. Pärast laste põetud rasket kopsupõletikku mõned aastad tagasi polegi ma seda teinud.
Täna ei saanud aga mingit elumärki Insult. Kui kella kaheksaks polnud ühtegi teadet tulnud, saatsin kordamööda paar sõnumit. Ja valmistusin internetist tema kaaslaste telefoninumbreid otsima. Endal silme ees pilt, kuidas mehed on sulgetud pimedasse keldrisse, nende vastas üle laua istuvad koledad vene mehed ja ainult lae alt ventilatsiooniluugist piilub pisike päikesekiir....
Uhhhhhh!
Ja selle kõige tipuks kogesin täna tunnet, kuidas inimesed oma sõnu söövad! Nimelt vestlesin eelmisel nädalal kolm päeva inimestega koolide turvameeste teemal ja sellest sündis tänasesse ajalehte artikkel. Ja siis, ole lahke - esitab linnaviletsus pressiteate, kuidas Tartu Postimees on eksitava asjaga hakkama saanud ja tegelikult pole plaanis koolide turvalisuse osas kokku hoida. No tule taevas appi! Pikapeale sain selgeks, et ilmselt on antud teema puhul linna jaoks tegu hella teemaga aga no ma ei tea...
Õnneks oli ka häid asju. Näitus E-Kunstisalongis on tõeliselt super. Luban, et kui olen miljonär, ostan endalegi mõned head kunstitööd. Mis paitavad toaseinal silma ja meelt.
Ja nädalavahetusel sai Eesti taas endale ühe hea presidendi. Häältelugemist jälgides närisin juba peaaegu oma kauneid küüsi - mis siis, et ma seda tegevust tegelikult kohutavalt vihkan. Aga ma NII tahtsin, et saaksime endale uue riigipea. Saimegi!
Eile kaebas Sigrid, et on haige. Oli näost valgem kui lumi. Ja väga põdur. Ja millegipärats tekkis mul üle mitmete aegade hirm ja käisin teda öösel korduvalt kontrollimas - ons kõik korras ja kas ta ikka hingab. Pärast laste põetud rasket kopsupõletikku mõned aastad tagasi polegi ma seda teinud.
Täna ei saanud aga mingit elumärki Insult. Kui kella kaheksaks polnud ühtegi teadet tulnud, saatsin kordamööda paar sõnumit. Ja valmistusin internetist tema kaaslaste telefoninumbreid otsima. Endal silme ees pilt, kuidas mehed on sulgetud pimedasse keldrisse, nende vastas üle laua istuvad koledad vene mehed ja ainult lae alt ventilatsiooniluugist piilub pisike päikesekiir....
Uhhhhhh!
Ja selle kõige tipuks kogesin täna tunnet, kuidas inimesed oma sõnu söövad! Nimelt vestlesin eelmisel nädalal kolm päeva inimestega koolide turvameeste teemal ja sellest sündis tänasesse ajalehte artikkel. Ja siis, ole lahke - esitab linnaviletsus pressiteate, kuidas Tartu Postimees on eksitava asjaga hakkama saanud ja tegelikult pole plaanis koolide turvalisuse osas kokku hoida. No tule taevas appi! Pikapeale sain selgeks, et ilmselt on antud teema puhul linna jaoks tegu hella teemaga aga no ma ei tea...
Õnneks oli ka häid asju. Näitus E-Kunstisalongis on tõeliselt super. Luban, et kui olen miljonär, ostan endalegi mõned head kunstitööd. Mis paitavad toaseinal silma ja meelt.
Ja nädalavahetusel sai Eesti taas endale ühe hea presidendi. Häältelugemist jälgides närisin juba peaaegu oma kauneid küüsi - mis siis, et ma seda tegevust tegelikult kohutavalt vihkan. Aga ma NII tahtsin, et saaksime endale uue riigipea. Saimegi!
esmaspäev, september 18, 2006
Õppetunnid
No olgu see tänane päev mulle õppetunniks!
Et kui ikka terve pole, siis ei maksa tööle ronida - nagu igasuguste Murphy seaduste kohaselt pead sa siis tegema rohkemgi tööd kui muidu. Ühesõnaga _ tänane päev võttis päris läbi. Jääb üle vaid loota, et miski koleviirus selle läbi olemise peale tagasi ei taha tulla. Ja et jaks otsa ei saa.
Töölemineku põhiline põhjus on ju see, et sellel nädalal olen valvereporter - järgmised nädalavahetused on aga kooliga hõivatud ja siis oleks see palju keerulisem. Sest kui töölt puudumiseks on õigus võtta sinine leht, siis ülikoolist puudumiseks head võimalust polegi: võid küll haiguse pärast puududa, aga kui see puudutud kord oli just see üks, mis on lubatud, on edasi keeruline, kui näiteks laps haigeks jääb. Ja hinnaalandust ei tehta - loengutes liigutakse edasi mühisevate sammudega ja auk jääb sisse niiehknii. Õnneks ei ole mul loenguid enam palju, teisest küljest on see ka stiimul pingutamiseks - eriti loll oleks, kui enne lõppu jääks mingitel veidratel põhjustel midagi tegemata. Ja ei saaks õigel ajal lõpetada. Ja maksaks lõpetamiseks ülikoolile veel raha - 20 APx700. Kokku on see igatahes palju.
Täna on tegelikult huvitav päev. Kuigi päeval kingiti mulle kolm imeilusat gladiooli ja kodus on õilmitsemas veel üks kaunis sügisene lillekimp (Insule töö juurest), on juhe totaalselt koos. Kohe nii, et paneks silmad kinni ja ei teaks asjadest midagi.
Ja tundub, et lastel ka. Virin, tülin ja muu selline.
Aga silmi kinni veel ei saa - lastel vaja teha arvukad õppetunnid ja minul neid kontrollida.
Et kui ikka terve pole, siis ei maksa tööle ronida - nagu igasuguste Murphy seaduste kohaselt pead sa siis tegema rohkemgi tööd kui muidu. Ühesõnaga _ tänane päev võttis päris läbi. Jääb üle vaid loota, et miski koleviirus selle läbi olemise peale tagasi ei taha tulla. Ja et jaks otsa ei saa.
Töölemineku põhiline põhjus on ju see, et sellel nädalal olen valvereporter - järgmised nädalavahetused on aga kooliga hõivatud ja siis oleks see palju keerulisem. Sest kui töölt puudumiseks on õigus võtta sinine leht, siis ülikoolist puudumiseks head võimalust polegi: võid küll haiguse pärast puududa, aga kui see puudutud kord oli just see üks, mis on lubatud, on edasi keeruline, kui näiteks laps haigeks jääb. Ja hinnaalandust ei tehta - loengutes liigutakse edasi mühisevate sammudega ja auk jääb sisse niiehknii. Õnneks ei ole mul loenguid enam palju, teisest küljest on see ka stiimul pingutamiseks - eriti loll oleks, kui enne lõppu jääks mingitel veidratel põhjustel midagi tegemata. Ja ei saaks õigel ajal lõpetada. Ja maksaks lõpetamiseks ülikoolile veel raha - 20 APx700. Kokku on see igatahes palju.
Täna on tegelikult huvitav päev. Kuigi päeval kingiti mulle kolm imeilusat gladiooli ja kodus on õilmitsemas veel üks kaunis sügisene lillekimp (Insule töö juurest), on juhe totaalselt koos. Kohe nii, et paneks silmad kinni ja ei teaks asjadest midagi.
Ja tundub, et lastel ka. Virin, tülin ja muu selline.
Aga silmi kinni veel ei saa - lastel vaja teha arvukad õppetunnid ja minul neid kontrollida.
laupäev, september 16, 2006
vähem nohu
Hommikul ärkasin rõõmsalt - tunne oli palju tervem ja ka nohu on oluliselt vähem. Või isegi peaaegu polegi:) Järjest rohkem on lootust, et esmaspäeval saab tööle.
Tervenemine oli isegi nii, et neljapäevane jõuetusetunne oli kadunud ja läksin kooli. Ja ei kahetse: oma ainet tundvate inimeste loengus on ikka hääd käia. Alustasime eakate hoolekandeasutuse personali koolitusprojekti ka, näis, kas see kuhugi üldse viib. Vähemalt saan oma kursusekaaslastele oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.
Ja kodune remont edeneb lausa võimsalt - täna peitsime värvipotid kappi (tõsi - kapist said eelnevalt kõik mu teadust täis paprid ja hobi korras kogutud nikerdamisvahendid välja tõstetud, lastetuppa karbi sisse) ja panime peaaegu tervele põrandale parketi ära! Oleks vist kõik pannud, aga mõned lauad jäid puudu - õnneks on see totter ehituspood paljude seast, mis Tartus olemas on, ka pühapäeval normaalselt avatud.
Ja muidugi ilma Insu terava mõistuse ja osavate käteta oleks see parkett panemata jäänudki, mina olin niisama moraalne tugi, sobitaja ja vahamäärija.
Aga seda kuidas toda põrandat ainult kuivalt hooldada, ei kujuta ma ette. põranda puhastamine käib ju ikka nii, et vesi ja lapp ja ämber...
Tervenemine oli isegi nii, et neljapäevane jõuetusetunne oli kadunud ja läksin kooli. Ja ei kahetse: oma ainet tundvate inimeste loengus on ikka hääd käia. Alustasime eakate hoolekandeasutuse personali koolitusprojekti ka, näis, kas see kuhugi üldse viib. Vähemalt saan oma kursusekaaslastele oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.
Ja kodune remont edeneb lausa võimsalt - täna peitsime värvipotid kappi (tõsi - kapist said eelnevalt kõik mu teadust täis paprid ja hobi korras kogutud nikerdamisvahendid välja tõstetud, lastetuppa karbi sisse) ja panime peaaegu tervele põrandale parketi ära! Oleks vist kõik pannud, aga mõned lauad jäid puudu - õnneks on see totter ehituspood paljude seast, mis Tartus olemas on, ka pühapäeval normaalselt avatud.
Ja muidugi ilma Insu terava mõistuse ja osavate käteta oleks see parkett panemata jäänudki, mina olin niisama moraalne tugi, sobitaja ja vahamäärija.
Aga seda kuidas toda põrandat ainult kuivalt hooldada, ei kujuta ma ette. põranda puhastamine käib ju ikka nii, et vesi ja lapp ja ämber...
neljapäev, september 14, 2006
Haige inimese teod
Nii, nüüd sain siin haige peaga hakkama ka sellega, et lõin päris oma blogi. See msn-space ajas kopsu üle maksa. Haigel inimesel niigi raske.
Aga nüüd on ikka olemas koht, kuhu vahest oma väljakippuv mõte kirja panna. Vat.
Ja nüüd olen siis mina senitundmatu viiruse küüsi langenud. Ma vist polegi oma elus varem tundnud seda tunnet, et oleks nagu kolm palavikku, aga tegelikult pole ühtegi. Ja jõudu pole olemas - misasi see üldse oli? Ehk ta tuleb vähemalt kunagi tagasi, siis kui nohu on kadunud ja enam voodis lebada ei jaksa. Praegu veel natuke jaksan, koos unega.
Loodetavasti vähemalt lapsed ei haigestu, pereisal läks võitlemiseks ligi nädal.
Muidu vaatan aknast välja ja imetlen seda sügispäikest, mis paistab ja paistab... tõenäoliselt on ta soe ka, aga olukorras, kus keha kordamööda higistab ja siis jälle külmavärinaid tunneb, ei saa seda soojust nagunii nautida.
Ühe naljaka asja olen ka avastanud. Nimelt ühel õhtul netist uurides, kas oleks mingit normaalset valikainet võtta, sattusin peale ainele: sotsiaalpedagoogilise nõustamise alused. Asi tundus huvitav kuni selle hetkeni, kus lugesin ühe loengu teemat: baasilised tunded ja nende vältimine. No tule taevas appi! Kas see on mingi eraldi nipp kooli tööle asuvatele inimestele? Kui jah, siis ma ei imesta, miks paljud asjad on seal nii nagu nad on.
Muidu on sellel nädalal olnud aga hulk kurbi tundeid.
Esmaspäevased filmid viie aasta tagusest katastroofist USAs olid äärmiselt dokumentaalsed ja väga palju emotsioone esilekiskuvad. Kuni selleni, et öö otsa nägin unes miskeid jaburdusi, nagu oleksin ise sündmuspaigas olnud.
Teine teema on sotsiaaltöötaja tulistamine Tallinnas, mis päädis kahjuks täna kannatanu surmaga. Ma ei saa kohe üldse aru, miks selleks, et midagi muutuks, peab keegi kannatama? Miks sotsiaaltöötajate elementaarse turvalisuse tagamiseks peab keegi neist surema? Olen ka ise töös klientidega, jah paraku, tunnistan seda, hirmu tundnud. Olen olnud keerulistes olukordades ja kuulnud lugusid veel keerulisematest olukordadest. Senini oleme neid meenutades asja naljaks visanud, aga kas nüüd enam seda suudame? Ja kui väärtustatud on sotsiaaltöötajad üldse? Palju küsimusi. Kas nüüd muutub midagi?
Aga nüüd on ikka olemas koht, kuhu vahest oma väljakippuv mõte kirja panna. Vat.
Ja nüüd olen siis mina senitundmatu viiruse küüsi langenud. Ma vist polegi oma elus varem tundnud seda tunnet, et oleks nagu kolm palavikku, aga tegelikult pole ühtegi. Ja jõudu pole olemas - misasi see üldse oli? Ehk ta tuleb vähemalt kunagi tagasi, siis kui nohu on kadunud ja enam voodis lebada ei jaksa. Praegu veel natuke jaksan, koos unega.
Loodetavasti vähemalt lapsed ei haigestu, pereisal läks võitlemiseks ligi nädal.
Muidu vaatan aknast välja ja imetlen seda sügispäikest, mis paistab ja paistab... tõenäoliselt on ta soe ka, aga olukorras, kus keha kordamööda higistab ja siis jälle külmavärinaid tunneb, ei saa seda soojust nagunii nautida.
Ühe naljaka asja olen ka avastanud. Nimelt ühel õhtul netist uurides, kas oleks mingit normaalset valikainet võtta, sattusin peale ainele: sotsiaalpedagoogilise nõustamise alused. Asi tundus huvitav kuni selle hetkeni, kus lugesin ühe loengu teemat: baasilised tunded ja nende vältimine. No tule taevas appi! Kas see on mingi eraldi nipp kooli tööle asuvatele inimestele? Kui jah, siis ma ei imesta, miks paljud asjad on seal nii nagu nad on.
Muidu on sellel nädalal olnud aga hulk kurbi tundeid.
Esmaspäevased filmid viie aasta tagusest katastroofist USAs olid äärmiselt dokumentaalsed ja väga palju emotsioone esilekiskuvad. Kuni selleni, et öö otsa nägin unes miskeid jaburdusi, nagu oleksin ise sündmuspaigas olnud.
Teine teema on sotsiaaltöötaja tulistamine Tallinnas, mis päädis kahjuks täna kannatanu surmaga. Ma ei saa kohe üldse aru, miks selleks, et midagi muutuks, peab keegi kannatama? Miks sotsiaaltöötajate elementaarse turvalisuse tagamiseks peab keegi neist surema? Olen ka ise töös klientidega, jah paraku, tunnistan seda, hirmu tundnud. Olen olnud keerulistes olukordades ja kuulnud lugusid veel keerulisematest olukordadest. Senini oleme neid meenutades asja naljaks visanud, aga kas nüüd enam seda suudame? Ja kui väärtustatud on sotsiaaltöötajad üldse? Palju küsimusi. Kas nüüd muutub midagi?
Tellimine:
Postitused (Atom)