paranoiad

Viimastel päevadel olen langenud paranoiade küüsi.
Eile kaebas Sigrid, et on haige. Oli näost valgem kui lumi. Ja väga põdur. Ja millegipärats tekkis mul üle mitmete aegade hirm ja käisin teda öösel korduvalt kontrollimas - ons kõik korras ja kas ta ikka hingab. Pärast laste põetud rasket kopsupõletikku mõned aastad tagasi polegi ma seda teinud.
Täna ei saanud aga mingit elumärki Insult. Kui kella kaheksaks polnud ühtegi teadet tulnud, saatsin kordamööda paar sõnumit. Ja valmistusin internetist tema kaaslaste telefoninumbreid otsima. Endal silme ees pilt, kuidas mehed on sulgetud pimedasse keldrisse, nende vastas üle laua istuvad koledad vene mehed ja ainult lae alt ventilatsiooniluugist piilub pisike päikesekiir....
Uhhhhhh!
Ja selle kõige tipuks kogesin täna tunnet, kuidas inimesed oma sõnu söövad! Nimelt vestlesin eelmisel nädalal kolm päeva inimestega koolide turvameeste teemal ja sellest sündis tänasesse ajalehte artikkel. Ja siis, ole lahke - esitab linnaviletsus pressiteate, kuidas Tartu Postimees on eksitava asjaga hakkama saanud ja tegelikult pole plaanis koolide turvalisuse osas kokku hoida. No tule taevas appi! Pikapeale sain selgeks, et ilmselt on antud teema puhul linna jaoks tegu hella teemaga aga no ma ei tea...
Õnneks oli ka häid asju. Näitus E-Kunstisalongis on tõeliselt super. Luban, et kui olen miljonär, ostan endalegi mõned head kunstitööd. Mis paitavad toaseinal silma ja meelt.
Ja nädalavahetusel sai Eesti taas endale ühe hea presidendi. Häältelugemist jälgides närisin juba peaaegu oma kauneid küüsi - mis siis, et ma seda tegevust tegelikult kohutavalt vihkan. Aga ma NII tahtsin, et saaksime endale uue riigipea. Saimegi!