Igas mõttes - kuigi õues lendavad veel kuldsed lehed ja nende vaip mõjub lambivalguses niiskusest sätendades erakordselt majesteetlikult - on tänaval talve hõng. Tahaks nina panna paksu salli ja kampsuni tõmmata põlvedeni.
Ja kuigi sooja on ka olnud - näiteks eilne soolaleivapidu J juures ja sealne tunde kestnud saun ja tänane kutse järgmiseks pühapäevaks Värskasse minna, on mõned inimesed mu meelest kuidagi hilissügiseselt tundetud.
Näiteks pidasin pika kõne maha oma vennaga, kes miskipärast ei leia ega leia võimalust emal majal voodrilaudu ümber panna... Ja ise lubas. Ausalt, järgmises elus sünnin ma mehena ja sellist tuhmi suhtumist ma endale küll ei luba. Endal tuleb siin nutt peale ema kuulates, sest tõepoolest, tali koputab juba uksele. Aga no ei ole mulle antud seda rammu ja nutti ise selle tööga hakkama saada. Olukord on üsna lootusetu ja õudselt kurb on, et seda just oma õdede-vendade koha pealt.
Muidugi, võibolla ei mõjugi sügis inimestele emotsionaalses plaanis, võibolla nad ongi sellised egoistlikud, külmad ja jahedad oma loomuselt? Minusugusel roosaprillil võtab sellest arusaamine ju hoolimata elukogemusest aega.
Aga homme on laupäev. Ehk toob see sooja?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar