Aitähhid ja komplimendid

Mäletan mõnetist kohmetustunnet paari nädala eest.
Töölaual helises telefon, teisel pool otsas ühe toidukoha rõõmus juht. Helistas mulle, et öelda lihtsalt aitäh. Et pärast minu arvustust nende toidukoha kohta on neil neli korda rohkem kliente ja üldse läinud kohe paremini.
See siiras tänu ja rõõm oli nii ootamatu, et ma ei osanud esimese hooga kohe midagi kosta. Tummaks võttis.
Aga hiljem olin ka ise rõõmus. Üks väike aitäh võib anda tegemistele teistsuguse meki ja tuju teeb heaks igatahes.
Pärast seda on mulle veel mitu korda helistatud ja aitäh öeldud. Ja see on nii tore, et inimesed ei helista vaid sellepärast, et sõimata, et julgetakse öelda ka head.
Sellega seoses meenus mulle ka jutuajamine ühe soliidse daamiga. Nimelt väitis ta, et paljud inimesed ei oska end hinnata ja pead püsti hoida. Et endale tõmmatakse liiga lihtsalt vesi peale.
Näide: "Oi, sul on nii ilus kostüüm, see sobib sulle hästi!" - "Oi, mis sa nüüd, see on ju nii vana, kolm aastat tagasi juba õmmeldud."
Või teine: "Oi, su soeng on täna nii kena, sa oled kohe poole säravam!" - "Ah, mis sa nüüd, pesin lihtsalt pea puhtaks."
:)
Täiesti levinud ja sagedased jutukatked igapäevaolmest, eksole.
Pärast seda ei ole vähemalt mina ise enda puhtale peale või ämma mitu aastat tagasi õmmeldud pluusile tähelepanu tõmmanud. Lihtsalt aitäh või naeratus ajavad ka asja ära.
Ja väärikus jääb alles nii komplimendi tegijale kui saajale.