Üksinduse aeg

Vat täna on see päev, kui ma tunnen end üksikult ja see pagana Moskva on nii kaugel. Lisaks ikka igasugused asjad, millega ma ise midagi peale hakata ei oska. Näiteks videomakki on suvel oma seaded sassi löönud ja mina teda küll õigeks panna ei oska, kuigi tegelikult ei ole ma ju tehnikaasjades päris saamatu. Isegi akutrellidest sain artikli kirjutatud ja täna käisin neid ise poodides asjatundliku näoga uurimas;) Aga ega ükski meesmüüja mu juurde abi ei julgenud ka pakkuma tulla.
Kui töölt koju jõudsin, magasin lihtsalt kaks tundi, sest tundsin, et ei jaksa enam. Lapsed saidki rahus oma raamatuid värvida - neid on tabanud kunstimaania. Ja mulle see tegelikult meeldib.
Aga oma plaadi sain täna kätte. Läksin sellele ise postkontorisse järgi. On hea plaat, ausalt on! Kuulan seda, lisaks olen hämmeldunud plaadi kaunist välimusest. Maara Vindi tagasihoidlikud kuid äärmiselt tundelised ja naiselikud illustratsioonid lisavad sellele plaadile ikka tüki ilusaid emotsioone.
Aga hommiku alustuseks helistasin ELSi - nemad ei tea seal midagi, miks mulle pakki ei toodud, et saatelehel on kõik kirjas. Ja läksin siis pakile järgi - polnud seal midagi kirjas, oli kirjas et koduvedu! No ma ei saa aru, kuidas nii saab! teenindaja lubab kliendile midagi ja ei tee seda ja samas on teenuse eest makstud.
Igatahes panin ma oma nördimuse teele ka Eesti Posti kommunikatsioonijuhile ja ilmselt sünnib sellest taaskordne nupuke tarbijaveergudesse.
Homme lähen maale. Seal on miljon tööd jälle, like always. Aga tegelikult olen ma hullult väsinud ja tahaks midagi hingele. Aga ma ei tea mida ja millal selleks võimalus võiks tulla.
Tegelikult ma tean, ma tahaks minna Tallinnasse, mis iseenesest pole tore koht, aga seal on palju toredaid kohti. Tahaks minna muuseumisse ja näitustele, käia tiir vanalinnas ja istuda õhtul koos sõpradega kõrtsis. Aga ma ei tea, millal ma seda saan...