Siin pildil on kõrvuti minu isapoolse suguvõsa peaaegu kõige noorem (üks pisike tüdrukutirts on alles mõne kuune, see noorhärra saab loetud päevade pärast kahe aastaseks) ja kõige vanem (juba tervelt ühe päeva 76 aastane) inimene.
Pühapäeva õhtul päevaseid pildimuljeid sirvides hakkasid mu peas üha ja enam keerlema mõtted teemal vanad ja noored.
Või eelkõige siis see, kui erinev on maailma tajumise ja tundmise viis. Mäletan ise, et kui sain kuue aastaseks ja minu emal sadas veerandsada, siis olin raudselt kindel, et mina nii vanaks ei ela. Et nii vanad inimesed on ikka kolevägavanad - vahepeal tuleb tuumasõda ja kõik muu kole.
Praegu mulle tundub, et vana saab inimene olla hingelt. Mõni mu eakaaslane on kohe nii vana, et mingit mõistlikku juttu ei saa ajadagi. Mõni pealt viiekümnene on saanud aga väga omaks ja armsaks, nii et suheldes tuleb endale aegajalt meelde tuletada, et tegu on ikkagi elukogenud inimesega:)
Mina arvan, et 76 aastasel inimesel on aega veel elada küll. Veelgi enam, ka pealt kaheksakümnesel on aega elada küll, kuigi siis ilmselt juba omandab iga päev kulla hinna.
Minu küla peagi sajandivanuseks saav onkel näiteks käis jala nelja kilomeetri kaugusel poes ja oli siiralt rõõmus, et seda teha sai:)
Tema näitel teangi, et oluline on lihtsalt iga päeva elada. Nautides ja rõõmustades. Jätkuks vaid tarkust selleks.
Aga minu 9-aastane tütar ütles täna 17-aastase noore inimese kohta: "Nii vana..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar