Kui enne puhkust mõtlesin, et veedaks need mõned puhkusepäevad mõttevabalt, siis päris nii see pole läinud:) Olen mõelnud igasugu asju ja palju ka. Aga mõtetest võibolla edaspidi.
Siis olen lugenud hästi palju. Igasuguseid asju. Võtsin näiteks kätte ka Paulo Coelho, lootuses, et nüüd on käes see aeg, mil ma tema kirjutatutki lugeda saan. Aga võta näpust. Raamat "Viies mägi" ei ole vist minu jaoks. Küll aga meeldis mulle selle sissejuhatus, kus mees rääkis sellest, et oma saatuse elamine kätkeb endas terve rea etappe, mis käivad üle meie mõistmise piiri ja mille eesmärk on alati meid Oma Loo juurde tagasi juhtida. Või siis anda õppetunde, mis on vajalikud oma saatuse elamiseks.
Mind pani vägagi mõtlema tema juhtum pärast seda ööd, mil ta oli lõplikult otsustanud loobuda kirjaniku elukutsest - juba järgmisel hommikul lasti ta lahti töökohalt, milles ta oli edukalt toiminud. "Alati, kui tundsin end olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi jalad alt."
Kuigi tahaks elada päevast ja hetkest rõõmu tundes, muudab selline asi mõtlikuks. Vähemalt mind küll.
Seda enam, et neid kurbi asju on meie ümber piisavalt.
Minu kodukandis, meie naaberkülas, jättis oma majas tulle elu 52 aastane naine. Naine, kellel oli veel suht väike laps ja pool elu ees elada.
Nagu kirjutas Coelho selles sissejuhatuses - oleme kõik tundnud, kuidas tragöödia tiivad meid riivavad. Ainult et mõni toibub ja teine annab jälle alla.
Sissejuhatusest järgmine lehekülg mind enam ei köitnud. Ju veel pole minu aeg:)
________________________________
Aga vist juba homme jõuan tagasi oma armsasse puust linnakesse.
P.S. Selle postituse pealkirja laenasin Leiutajateküla Lottelt. Ühelt maailma armsamailt tegelaselt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar