Missis Mulberry

Filmis "Meeleheitel koduperenaised", mis on üks seepidest, mida ma jälgin, tekkis Lynette kooliläinud pojale kujuteldav sõber Missis Mulberry. Poeg sai ainest Mary Poppinsist ja sestap kandis ta oma sõbra vihmavarju koguaeg endaga kaasas. Ma vahepeal filmi ei näinud, kuid seal oli mingi jama olnud ja edasi nägin sealt, kus Lynette nuttis, sest tema pärast olla prügiauto üle Mrs. Mulberry sõitnud.
Igatahes on see probleem tõsine ja tekitas minus endaski tundeid.
Sest see kõik on justkui läbi elatud.
Lastesõimes käies tekkisid meie lastele sõbrad - Kiisu- ja Siilipojad. Nähtamatud, kuid armsad, keda tuli koguaeg kinda sees ja talvel ka põues kanda. Nad tulid meiega sõime kaasa ja õhtul kadusid enne koduteed ära. Minu väike pea mõtles, et ilmselt ei meeldi lastele sõimes... Aga me haakisime Kiisu- ja Siilipojad oma tegevustesse ja elasime kõik rõõmsalt koos.
Kui viie aasta eest ühte kohta tööle läksin, hakkas mu poeg kokutama. Päevapealt. Uskumatu, eks. Seal tööl ei läinud mul hästi. Oli pingeline ja väga palju fatalistlikke mõtteid tekitav. Ja kui ma ühel päeval päevapealt töölt lahkusin, lakkas ka poja kokutamine.
Praegu on mu pojal juba mõni aasta sõbraks Kiisupoeg - selline 5 sentimeetrit pikk pehme mänguasi, mille leidsime ükskord pealinnast bussijaama R-Kioskist. Aegajalt ta kaob ära - mis on tillukese tegelase puhul ju täitsa loomulik. Aga siis, kui teda kõige rohkem vaja, tuleb ta taas välja. Ja nädalavahetusel leidsime Kiisupojale vararealiseerimiskeskusest tillukese koolipingi - sellise, nagu mul endal koolipõlves oli. Nüüd saab Kiisupoegki koolis käia ja tekstülesandeid lahendama õppida:)
Kuid kõik see on ja veel mõned seigad lubavad mul arvata, et lapsed tajuvad seda, mis meiega toimub küll ja küll ning rohkemgi veel. Tuleb ainult osata seda tähele panna ja katsuda arvestada.
Mis meie, suurte maailmas, ei pruugi nii väga võimalik ollagi. Sest me lihtsalt ei taha seda - nii on lihtsam. Aga selliste asjade teadvustamine on samm edasi. Nii ma usun.