Igavene halb tähtede seis

Täna tundsin taas tunnet, kui kui Eesti Postil oleks konkurente, läheks kohe nende kliendiks üle. Taas pidin saama ELSiga raamatu Tallinnast. seekord ei hakanud tüüp kodus olemise aega kokku leppimagi, vaid ütles kohe, et saan paki alates kella 16st postkontorist kätte. Kiire inimene, nagu ma olen, läksin selleks ajaks postkontorisse. Paluti veerand tunni pärast uuesti tulla, sest pakid pole veel jõudnud. Jalutasin veerand tunnikest kaubahalli kaubandusvõrgus ja läksin uuesti paki järgi. Ja kas ma sain oma paki? Ei - tulge poole tunni pärast uuesti, meil läheb nende vormistamisega aega. No tule taevas appi! Klient oleks nagu tõeline kloun, keda lükata tõmmata. Et mul ei olnud aega veel pool tundi hängida, jäin täna raamatust ilma. Ehk homme on parem päev.
Aga selline jõuetu tunne tuleb peale - no kuidas nii saab? Nagu need postitüübid polekski ühise asja nimel väljas ja ei teaks, mis enda töölauast kaugemalt toimub.
Teine veidi murelik lugu juhtus tööl. Nimelt pidin täna teada saama homme sajandivanuseks saama hr Artur Palmi koordinaadid, et temast tillukene artikkel kirjutada. Aga ma ei saanud neid koordinaate, veelgi enam - ametnik tänas mind helistamise eest, et tal endal oli üldse meelest läinud ja nüüd ta saab ise ka homme minna väärikat linnakodanikku õnnitlema minna. Ja et selles linnavalitsuse osakonnas polnud täna ühtegi pädevat inimest majas (KÕIK olid majast väljas mingit arengukava tegemas), siis ei saanud ta mind aidata. Ja ei tahtnudki tegelikult, jäi mulje.
Aga kui ma oleksin olnud hädas linnakodanik? Kas siis oleksin kohanud ametnike uksel silti "suletud ilusa ilma tõttu" vms? Või oleks ka lakooniliselt palutud homme tagasi tulla?
Lisaks on hiilimas minu südamesse kurb tunne, et Tartus 100 aastaseks saavatest inimestest tegelikult ei hoolita. Neid ei ole ju tegelikult nii palju, et ei saaks neid mäletada - eelmise nädala andmeil on üle saja aasta vanuseid inimesi siin 13 või 14 (täpselt ei osata jälle öelda ;)). Kui aga inimene on juba nii auväärsesse ikka jõudnud, võiks teda minu arvates veidi suurema tähelepanuga kohelda.
Tänu vanahärra otsimisele sattusin aga vahva loo otsa. Selgub, et vähemalt ühes dünastias on kolm ühenimelist isikut. Mul õnnestus rääkida neist noorimaga, kellel on oma lähedastega suhe kadunud. Küll aga teadis ta oma samanimelise isa telefoninumbrit, kes ei osutunud kahjuks SELLE Arturi sugulaseks. aga lõbus lugu ikkagi - läbi kolme põlve ühte nime kanda.
Ja kassi murega saime ehk ka ühelepoole. Arst tuvastas tal miski sooletõve - kass sai süstid ja saab kaks korda veel, kui läheb hästi. Kui läheb halvasti, siis kolm korda. Aga juba praegu on tema silmis säde ja tahtmine perekonna tegemisi kõrvalt jälgida - ta tuli oma pimedast nurgast välja ja sättis end hästi pisikeselt köögikapi serva. Loo moraal: inimesed, ärge andke oma lemmikutele kitkati ja whiskasit!