Elu

Aasta viimased päevad lendavad linnutiivul. Kohutav. Nii palju on veel teha ja nii paljusse jõuda.
Aga mina olen totaalselt väsinud. Jõgevalt Tartusse sõites oli erakordselt tore silmata ees sillerdavaid lumevälju, päike läbi autoakna minu põski paitamas. Nii mõnus uni tuli peale, mmmmm ...... :)
Ja nagu igal aastalõpul, on mind vallanud aastalõpunukrus. Mis on segatud igatsuse, otsimise ja kohati ka selgusetusega.
Sest just sel aastal on minu ümbrusesse lisandunud inimesi, kellest tahaks aru saada. Mõni neist on lihtsalt nii intrigeeriv, et tahaks ta rakk haaval lahti harutada ja siis jälle kokku panna. Vat sellised salasoovid on mul:)
Aga järgmisel nädalal saab puhata, hängida ja mängida. Kõige rohkem maailmas igatsen ma hommikusi kauaseid magamisi sooja teki all. Loodetavasti puhkan nii, et uue aasta esimesel päeval hakkan oma magistritööd kribama ja saan võetud kohustustega ühele poole. Aga see on lootus. Praegu pelgalt vaid.