Nii, täna sain siis autol ülevaatuse tehtud. Pealtnäha pole selles ju midagi keerulist, eksole, liiatigi olen näinud kordi kõrvalt, kuidas mu oma ema sellega niuhti ja valmis hakkama saab. Aga vat ise teha... Mõtlen küll, et olen kange naine, aga ülevaatuse pärast põdesin pea nädala ja kiusasin tuttavaid igasugu teemakohaste, kuid kentsakate küsimustega.
Täna läksin aga Sõbrakeskuse juurde autoülevaatusse, kus olid sellised hilises keskeas meesterahvad. Tegin haleda näo pähe ja rääkisin, kuidas ma mitte midagi ei tea, sest teen seda esimest korda (mis polnud ju vale). Edasi laabus kõik hästi, kuni senini, mil küsiti kindlustust. No ei kanna seda kaasas, kõik sellised andmed olla nähtavad ju arvutis! Olin juba valmis nutuse näoga kodupoole komberdama, kui onul läks süda haledaks ja ta käskis mul kindlustuse vajaduse järgmiseks korraks meelde jätta.
Veidi auto piinamist rullikutel ja krt teab veel millel (vahepeal hakkas mul oma autost päris kahju kohe) ja saigi asi tehtud. Parempoolsed pidurid polevat vaid päris korras, peaks üle vaatama.
Olin onudele jätnud aga nii blondi mulje, et nad hakkasid mulle agaralt seletama ka, kus on parem pool :)
Järgmine kord ma seda protseduuri enam niiväga ei karda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar