Tantsija

Nägin ükspäev taas seda sümpaatset naist.
Oli teine end pakkinud soojadesse riietesse - küllap on tervis taas alt vedamas. Ometi rääkis tema kadestamistväärt kehahoid ja väärikas kõnnak taas iseenese eest. Midagi jääb tantsijatele ju alati alles.

Taas läksid mõtted saatuse vingerpussidele. Et elad ja oled ning võibolla õnnelikultki, kuni tuleb mingi kole haigus. Mis keerab ju kõik pea peale - mõtted, elukorralduse ja teinekord suhtedki. Rääkimata tööst ja töökohast - paraku on väga palju tõbesid, mis ei lase teha õpitud ning armastatud tegemisi.
Tugevad on need, kes suudavad end kohandada nende vingerpussidega ning leida endale tegevuse, mis on vast sama hea kui endine. Paraku võib see kõik võtta aega aastaid ja kauemgi. Paraku võib teinekord olla juba hiljagi.

Ma ei tea, kui kaua on see naisterahvas oma tervisehädadega maadelnud. Tõttöelda pole ma teda ilmselt kunagi laval tantsimas näinudki. Kuid tema kirglikku lähenemist oma armastatud erialale imetlen andumusega. Küllap see kirglikkus on jätnud alles ka sädeme tema silmisse. Ja see on peamine.