Haige inimese teod

Nii, nüüd sain siin haige peaga hakkama ka sellega, et lõin päris oma blogi. See msn-space ajas kopsu üle maksa. Haigel inimesel niigi raske.
Aga nüüd on ikka olemas koht, kuhu vahest oma väljakippuv mõte kirja panna. Vat.
Ja nüüd olen siis mina senitundmatu viiruse küüsi langenud. Ma vist polegi oma elus varem tundnud seda tunnet, et oleks nagu kolm palavikku, aga tegelikult pole ühtegi. Ja jõudu pole olemas - misasi see üldse oli? Ehk ta tuleb vähemalt kunagi tagasi, siis kui nohu on kadunud ja enam voodis lebada ei jaksa. Praegu veel natuke jaksan, koos unega.
Loodetavasti vähemalt lapsed ei haigestu, pereisal läks võitlemiseks ligi nädal.
Muidu vaatan aknast välja ja imetlen seda sügispäikest, mis paistab ja paistab... tõenäoliselt on ta soe ka, aga olukorras, kus keha kordamööda higistab ja siis jälle külmavärinaid tunneb, ei saa seda soojust nagunii nautida.
Ühe naljaka asja olen ka avastanud. Nimelt ühel õhtul netist uurides, kas oleks mingit normaalset valikainet võtta, sattusin peale ainele: sotsiaalpedagoogilise nõustamise alused. Asi tundus huvitav kuni selle hetkeni, kus lugesin ühe loengu teemat: baasilised tunded ja nende vältimine. No tule taevas appi! Kas see on mingi eraldi nipp kooli tööle asuvatele inimestele? Kui jah, siis ma ei imesta, miks paljud asjad on seal nii nagu nad on.
Muidu on sellel nädalal olnud aga hulk kurbi tundeid.
Esmaspäevased filmid viie aasta tagusest katastroofist USAs olid äärmiselt dokumentaalsed ja väga palju emotsioone esilekiskuvad. Kuni selleni, et öö otsa nägin unes miskeid jaburdusi, nagu oleksin ise sündmuspaigas olnud.
Teine teema on sotsiaaltöötaja tulistamine Tallinnas, mis päädis kahjuks täna kannatanu surmaga. Ma ei saa kohe üldse aru, miks selleks, et midagi muutuks, peab keegi kannatama? Miks sotsiaaltöötajate elementaarse turvalisuse tagamiseks peab keegi neist surema? Olen ka ise töös klientidega, jah paraku, tunnistan seda, hirmu tundnud. Olen olnud keerulistes olukordades ja kuulnud lugusid veel keerulisematest olukordadest. Senini oleme neid meenutades asja naljaks visanud, aga kas nüüd enam seda suudame? Ja kui väärtustatud on sotsiaaltöötajad üldse? Palju küsimusi. Kas nüüd muutub midagi?