Aastad ja päevad nagu hallad...

... käivad üle nooruse või kuidas iganes see luuletus kõlas, mida ma lapsena vanatädide sünnipäevakaartidele korraliku käekirjaga maalisin:)
Et vahepeal ongi palju vett merre voolanud ja kuigi ma oma lemmikuks kujunenud blogisid ikka lugesin, et olnud jüsku kättevõtmist siia ridu kirjutada. Nüüd sirutas Muusa aga tiibu ja... :D
Kõige lahedam asi on see, et nüüd on mul juba ligi nädal aega oma isiklik Potsataja. Selgus, et Moskvas kaupluses "Detski Mir" on piltlikult öeldes lausa oma potsatajate osakond:) Ja mis kõige parem, see Potsataja laulab kõhu peale vajutades seda ühte minu lemmikutest lauludest, mis räägib sellest, kuidas ta on sünnipäeval üksi ja keegi ei tule teda vaatama, aga siis tuli Gena - maailma armsaim ja parim krokodill.
Vahva on see, et kui enne ei pidanud lapsed ei Gena multikast ega muudest seal esinevatest "teadusele tundmatutest loomadest" midagi, siis nüüd vaatasime rõõmuga koos videot ja itsitasime vahvate kohtade juures. Üks meie lemmikuid on see: "Ja seal linnas elab krokodill, kes päeviti töötab loomaaias - krokodillina!" Ja minu Potsatajal on täpselt sellised armsad sõrmed nagu multifilmi omalgi. Vat!
Aga kolm uut muret on mul ka.
Esiteks - lokkav vägivald laste seas. Pärast seda, kui Siim sai üle tee haljasalal miskilt poisilt vastu silma paremsirge, olen kuulnud koledaid lugusid. Nimelt enne seda ühel päeval võeti tema klassivennalt teel kooli ära nii mobiiltelefon kui raha. Ja mingid minu lastega ühevanused jõnglased on hakanud Varjendi mäe kandis jõlkuma ja lihtsalt oma eakaaslasi terroriseerima. Eelmisel nädalal ei julgenud lapsed näiteks koju tulla, sest mingid tüübid lihtsalt peksid seal teisi möödaminnes. Ja täna rääkis Siim, kuidas klassivend Gleni olla meie läheduses elav K koos oma kaaslastega ähvardanud, et kui see neile 200 krooni ei too, saab haledalt peksa. Ja nii peavad poisid koduteel hiilima, ega neid tüüpe tee ääres pole.
Ja alles eelmisel nädalal kohtasin ma Raekoja platsil nutvat, eelmisel päeval 11aastaseks saavat poissi, kelle lukustatud rattalt olid mingid tüübid omastanud sadula ja veel jubinaid. Poiss oli selle ratta saanud sünnipäevaks... Telefonikõnes politseisse kuulsin ma emotsionaalset mõtteavaldust: "No miski pole neile enam püha, isegi laste tagant varastavad juba!" ja soovitust poisil koos vanematega politseisse pöörduda. Poisi isa rahustas oma põnni muidugi maha ja arvas, et ega sinna minna mõtet pole, sest nad ei leia isegi terveid rattaid üles... Mõnes mõttes õigus, aga teisalt...
Teiseks - pisikesed hängijad. Uskumatu, et juba 9 aastased tüdrukud leiavad kaubamajas riiulite vahel jalutamise uskumatult laheda olevat. Õnneks olen Sigridi suutnud sellest eemale hoida, aga nii tema pinginaaber kui üks teine klassiõde on selles vallas meistrid ning nüüd on nad oma kampa haaranud ka meie majja äsja kolinud R. Tema ema mulle helistaski ja tüdrukute tausta ja harjumusi uuris.
Kolmandaks on meie kassil midagi viga. Kui ta oleks inimene, siis ma diagnoosiks tal depressiooni. Teeb ainult seda, mida kästakse - õnneks vähemalt sõi. Muul ajal hoiab omaette, ei ta silmad sära ega muud. Isegi tolmuimeja eest ei põgenenud eile ära, tõstis vaid kaela üles ja vaatas mind etteheitva näoga. Olukorras, kus Tartu loomade varjupaigas pidi katk levima, olen ma juba väga mures. Õnneks katku sümptomeid ma tuvastanud pole. Homme läheme aga veterinaari külastama...
Nüüd läheme saadame Sigridiga aga tema klassiõde M koju, sest tänavad on sügiseselt pimedad.