Meremõtted

Eile oli siis pidu. Töökoha jõulupidu, Pärnus. See oli tänavu mul juba teine jõulupidu, kuid raudselt oli see tänavune parim. Mulle kohe meeldis. Sai nalja ja napsu ja tantsu ja meremühagi kuulatud. Täna vaatasime mere kohe lähedalt ka üle - mine tea, millal jälle teda näeb :).
Olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et meri on vabadus. Kindlasti on ta vabadus ja avarus ja kõik muu. Ilus peale selle. Aga - ma ei tunne endiselt, et oleksin merega väga suur sõber. Mulle meeldib tema ääres jalutada ja imetleda värvide mänge silmapiiril, samuti oletada tema tagant tulevate pilvede meeleolu. Teinekord tahaks kohe osata maalida, et kõike seda suursugusust talletada.
Kuid ikkagi on meri minu jaoks midagi põhjatut, salapärast ja isegi hirmuäratavat. Miskipärast ma tajun, et merel on väga suur võim. Ja see võimu suurus ulatub sinna dimensiooni, mis muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Ja eile juhtus jälle see, et ühel hetkel keset pidu kallas kurbus mu üle. Täiega. Ja see kripeldab veel pisut praegugi minu sees. Ma tean küll, mis on selle põhjus, kuid praegu siia ei kirjuta. Kui üldse, siis kunagi edaspidi. Kui mõtted klaaruvad ja udu hajub. Kui...
Tunni pärast lähen aga "Kaunimate aastate vennaskonda" kuulama. Seal saab ilmselt ilu pärast ka nutta. Küll siis läheb jälle paremaks ;)