Sajab ja sajab. Ja sajab.

Sajab ja sajab. Ja sajab.

Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised ilmad!
Sellised hallid, ebamäärased ja teadmatust täis.
Parem olgu ikka konkreetne – päike või külm – mõlemat naudiksin täiel rinnal.
Või kevad, siis on ootusärevus nagunii õhus.
Nüüd aga ei tea, mida toob iga järgmine tund. Koguaeg on külm ja märg. Selline ilm teeb ka meeleolu selliseks hellaks. Ilu ootavaks ja otsivaks.
Ja häid inimesi tahaks ka enda ümber, kogu aeg ja kuhjaga.

Selle asemel on aga kuhjaga tööd, kodus taas remondisegadus ja meeltes valitsev kurbusesegune igatsus ja rahulolematus.

Nüüd siis ei teagi, mis edasi ...