Vastik

Tundub, et koos ilma sombunemisega muutuvad ka inimesed kurjaks ja kibestunuks. Õigupoolest püüavad seda teiste peal välja elada.
Helistasin praegu ühele vanaprouale, kelle tütrele püüdsin kunagi ideaalseid hoolduslahendusi leida, kuid kuna sotsiaalsüsteemi aukude tõttu see ei õnnestunud, jäi lahendus leidmata. Ja kuulsin, kuidas ma olen nende aega raisanud, tema pidi autoga linna kihutama jne jne. Ja nüüd tütar on ikka samas olukorras ja tema ise ka. Kusjuures see abitu püüdluskatse oli juba pea kümme aastat tagasi! Ja tollal sai asi kõik ära selgitatud. Ja ma helistasin talle täna hoopis teises küsimuses.
Ma olen küll selliseid olukordi varemgi kogenud, kuid ma ei saa ikka aru, miks kogu oma kibestumust ja maailmavalu teiste inimeste peal välja elatakse. Miks püütakse kogu vastutus oma elu eest torgata teise inimese taskusse, ise aktiivselt selle parandamises kaasa löömata? Miks ei püüta leida igast päevas midagi head ja püüda suunata ka teisi seda märkama? Nii palju on igasuguseid mikse sellel teemal.
Ja praegu on mul paha ja vastik olla, sest vanaprouad suudavad teinekord äärmiselt vastikult end väljendada.
Nagu ütles kultuuriminister Jänes "Pehmetes ja karvastes" - vastik, vastik, vastik...
Lähen nüüd ja teen õues tiiru, et saabuvat kevadet tunda ja siis koju mõnulema. Ehk siis lõpetab ka süda kloperdamise ja vastikus läheb peast välja.