Vahtrad õitsevad!

Vihma sajab ja tujugi on juba hommikust saati vihmaseks kiskunud. Põhjuseid päris mitmeid, kõige olulisim neist vajadus olla veel paar nädalat sinisel lehel.
Mitte et mul oleks midagi tervise parandamise vastu, pigem olen kahe käega selle poolt, kuid mõte, et niigi pingelise eelarve puhul sissetulek ikka oluliselt väheneb ajab juba ette hulluks. Ei peaks vist muretsema sellise maise asja pärast nagu seda on raha, aga samas olen mina küll veendunud, et ilma selleta ka ei saa. Ei saa lapsed klassiekskursioonile, ei saa ise mõnda mõnusasse paika...
Tuleb seega midagi välja mõelda.
Aga õnneks on vähemalt meie akna taga täielik kevadidüll (kui see vihm nüüd järgi jääb) - siin kasvavad miskit varast sorti vahtrad, mis ka täna hommikuse seisuga õitsesid täies ilus. Et ilm oli suhteliselt jahe, ei olnud mesilassülemeid nende latvades sumisemas. Aga äsja puhtakspestud valge auto on rohekaskollaseid õisikuid täis. Ja neid lendas tuulega ikka korralikult siia-sinna.
Muide, need vahtrad on ka ühed esimestest, mis mulle saabuvat sügist poole aasta pärast taas meelde tuletavad. Ajal, mil vaid viljapõllud kisuvad kollaseks, üllatavad nemad punaste lehekogumitega siin-seal üle puu.
Lisaks annavad idüllile värvi tolmupahmakutes õitsvad kased, mis hiirekõrvule kisuvad ja lisaks ka minu jaoks tundmatud hekipõõsad, mis juba täitsa rohelised on.
Et üks hea asi kodus haige olemise juures vähemalt on - diivanil lesides ei ole paraku muud silmitseda kui aknast paistvat õue ja iga väiksemgi pakitsus saab märgatud.

Hiljem: Ja nohu tuleb ka!!!