Ümisen Jääääre laulu:
Päev vaikselt pilvevarjust lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab,
ma seda tunnen ja sinagi tead.
Hommikuks söed ainult maas, pole neid,
mis me jätsime, me koos.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Kust leida seda, mis võiks hoida tuld
veel kaua-kaua, kui hommik juba tulnd?
Kas üldse meis on olemas see,
mis süütaks leegi ammu kustunud leel?
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Öövarjudeks nüüd saame kõik sel ööl,
vaid hommik lummusest võib päästa meid.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Täna veendusin taas, et tants, mida selle laulu saatel noorte tantsupeol tantsitakse, on imeline.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar