Eilne päev möödus külmavärinate tähe all. Õigupoolest pole need veel praegugi taandunud, sest kõige tipuks oli öine uni väga segane ja rahutu.
Vihmase ilma kiuste käisin ka Supilinna päevadel ja see oli päris vahva kogemus. Seda enam, et pahade seemnete bänd on päris väärikas ettevõtmine ja seda tasus täitsa kuulata - varem polnud see mul õnneks läinud. Nüüd juba mõtlen, kas mitte kevadpäevadel ka rokiklubi suveaeda neid vaatama minna, sest eilne tund aega andis suhu vaid hea maitse - nautimiseks jäi seda aga väheks.
Et ilm oli külmavõitu, tulin vahepeal koju ja mõtlesin popi-roki instituudi ajaks tagasi minna. Aga - elul olid minuga omad plaanid.
Nimelt kõllas ühel hetkel üks armas sõber, kellega ei ole pea seitse aastat trehvanud. Ja nii saime hoopiski kokku.
See oli üks vahva õhtu ses mõttes, et juttu saime rääkida nii, nagu see oleks just pool tundi tagasi pooleli jäänud.
Aga - natuke hirmutas mind selle õhtu juures see, et kuulates tema juttu oma elust oleks ma kuulnud justkui oma mõtete kaja. Kõik see segadus, mis minu peas valitseb, on tegelikult ka olemas. Ja mitte ainult minu elus.
Ja hea on kuulata teisele antavaid nõuandeid, et ainult ise saad midagi ette võtta (mina neid õnneks ei andnud, vaid hoopis tema enda sugulased) - on seda praktikas väga raske teostada. Sest inimene on üks keerulise ülesehitusega vidin, kes olulisi samme lükkab turvalisse kaugusesse. Ja on pikka aega lihtsalt niisama. Nagu on. Oodates.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar