Käisin täna koos Siimuga tiiru oma Karlova lemmikute juures. Need kodanikud Puud ei pruugi paljudele üldse vastuvõetavad olla, kuid oma linlikus nukruses on nad just lähedaltvaadates ning nende olemist silmitsedes väga väärikad ja elusad. Igaüks omanäoline, natukene neid ümbritsevate inimeste moodi.
Praegu, kui kevad pole neil veel päid sassi ajanud, seisavad nad väärikalt ja püüavad möödujate pilke oma taevasse pürgivate oksaraagudega. Niipalju kui mina olen tähele pannud, enamus inimesi neid siiski ei märka. Need minu lemmikud, kodanikud Puud, on lihtsalt sulandunud linnapilti.
Varsti aga saavad nad oma uhkeldavate soengutega hakata end sügiseseks värviliseks balliks valmis seadma. Ja pakuvad inimestelegi rohkem rõõmu, näiteks suvise ootamatu vihma ajal võib nendegi, pealnäha olematu võraga puude alt leida varju.
Enamus neist puudest meenutab mulle oma krobelise tüvega ühte helget eakat inimest. Kes on oma elus palju teinud ja näinud, kuid kes seda kogetut väga avaldada ei taha. Kui, siis vaid haruharva. Mõne ootamatu leiu näol kas võrast või tüve sisse tekkinud august.
Neil puudel on kõigil rääkida oma lugu. Kui seda kuulata saaks, istuksin mina esireas.
Senikaua üritan neid kodanikke Puid endaga kaasa jalutama meelitada. Sest tänavused päikeselised päevad on veel ees.
Ja kui nad tõesti tulla ei taha, eks ma siis jalutan nende läheduses. Hea meelega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar