Minu kodu ümber neid ei kasvanud, kuigi maja kõrval kasvava heki alla oleme põõsaid istutanud ja seal need ka õilmitsevad.
Seepärast oli sinilillemetsa minek minu jaoks alati suur sündmus. Minu kodust viie kilomeetri raadiuses oli kaks kohta, kus me kevadeti kiibitsemas käisime. Lisaks sai sinililli korjata aprillikuu keskpaiku, siis kui läksime vanaema sünnipäevale.
Tavaliselt midi kas rongi või bussiga ja siis viis mitme kilomeetrine rada läbi sinilillemetsa.
Tartu ümbruses mul oma sinilillemetsa aga pole. Tänavu nägin esimest sinilille Nelijärvel.
Täna tekkis aga tahtmine minna kevadesse (jaa, ma tean, et pean end hoidma, et enne operatsiooni ei tohi haigeks jääda, aga ausõna - ma olin soojalt riides!) just sinililli otsima. Ja mõnda kevadist oksakest pühadeks tuppa tooma.
Et nüüd on ka auto, on linnast välja pääsemine lihtsam.
Esmalt suundusin koos lastega Vorbuse poole. Seal olid imelised rohelised väljad ja kaunid majad ja metsavahel silkas koheva sabaga ruuge rebanegi, kuid sinililli ei kuskil.
Edasi sattusime Rahinge kaudu Tartusse tagasi - sinilillemetsa ei kuskil.
Siis sõitsime Elva poole ja sealt keerasime Võru maantee poole. Sinetust ei kuskil.
Tõrvandi külje all (Rehe hotelli taga) oli hoopis hanede üldkoosolek. Küllap nad üritasid kokku leppida, kes kuhu pärast lõunamaareisi elama läheb.
Aga inimesed, sindrid, muudkui tegid müra ja ei lasknud rahulikult rohelisel oraspõllul mahlaste suupistete taga aru pidada.
Viimase lootusena sõitsime Ülenurme tagant Roiu ja Kurepalu poole. Igal pool ehitised ja ettevalmistatud ehitusplatsid, metsa, kuhu lihtinimene minna võiks, ei kuskil.
Küll aga nägime teeservas mootorrataste ja atv-de jaoks ehitatud rada, kus parasjagu ka harjutus käsil. Lastele meeldis.
Ja siis leidsime lennundusmuuseumi, kuhu on meil esimesel võimalusel plaanis minna. Juba auto aknast avanenud pilt oli paljulubav ja põnevust tekitav. Kui juba mulle, mis siis mu 9aastasest pojast rääkida, kes nõudis enda aia taha kiibitsema laskmist.
Kokkuleppel sõitsime siiski edasi, lubades esimeselt teelt, mis Tartusse pöörab, auto nina koju tagasi keerata.
Ja siis - ja siis leidsime sinilillemetsa! Reolas ja kohe lausa ilusa riigimetsa, kus võisime jalutada ja lokkavat sinetust nautida. Mõistagi tõime peotäie koju ka kaasa.
Aga otsustasin, et need päikesepaistelised nõlvad saavad minu siinseteks sinilillemetsadeks. Seda enam, et mu head sõbrad elavad sealsamas lähedal ja tegelikult käin ma sealt mööda, vaid teist teed pidi, ikka ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar