Täna võtsin kogu oma jõu kokku ja otsustasin minna üksi õue hängima. Kui esmalt plaanisin seda teha vaid maja ümber, siis tegelikkuses olen rahul, et sattusin pikemale jalutuskäigule.
See tänane soe päev (mis siis, et mulle sobiks veidikene kosutavat tuuleõhku meelsamini) on nimelt välja toonud rohelise kevade. Põõsad on juba hiirekõrvul, puude pungad pakatamas ja kased - need õitsevad täiel rinnal.
Ja ütlemata kosutav oli kõndida mööda Tolstoi tänavat mitte midagi nähes - päike siras otse näkku ja soojendas hullu moodi.
Muidugi olid siin ka omad ohud - näiteks mõne kivi taha komistades tundsin oma opihaavu valutamas. Aga neid polnud õnneks nii palju, sest toredus ja rõõm kevadest kaalus asja üle.
Pealegi - kevad on ju ainult üks kord aastas, kõik tõved, tegemised jms, võivad meid kiusata iga päev.
Ja ilmselt paraneb minusugune rahutu hing liikudes ka paremini.
Oleks vaja minna ka raamatukokku, kuid selle pean vist mõne päeva võrra veel edasi lükkama. Trepid tunduvad veel hirmutavad.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar