Taastuja tegemised

Nii, eile pingutasin ma oma tegemistega küll üle. Kohe korralikult. Õhtuks oli jaks täitsa otsas. Aga samas oli mitmeid uusi kogemusi.
Näiteks kassi operatsioon. Hommikul viisime ta maaülikooli kliinikusse ja juba kell kolm helistati, et kass on üleval - uimane, ent kobe. Läksimegi järgi ja saime kätte natuke purjus kiisukese, kes istudeski kaldus kogu aeg kreeni.
Muidu on tema hooldamine täitsa ok, ainult et söögi ootamine ajas teda marru. Ärkasin öösel kell 4 selle peale, et kapilt kukkus kauss maha ja lõpetasin tema näljapiinad. Ja ma saan ka rohu andmisega hakkama!
Aga ikkagi mõtisklesin ma eile selle üle, et maalapsena olen näinud sadu kasse. Ja kõik nad on elanud ja olnud, ükski pole loomaarsti vajanud - ainult vaktsineerimiseks. Aga nüüd on lemmikutele igasugu peened ja rahanõudvad operatsioonid. Mis muidugi on head, sest kassi kaotamisest oleks meil ikka äärmiselt kahju olnud. Aga väga suurde vaimustusse ma neist endiselt ei sattunud. Sest kass on selline loom, kes ilma arstita elab tõenäoliselt paremini. Välja arvatud siis mõned korrad.
Päeval tatsasin emaga poes ja käisin ka raamatukogus, sest kõik hea oli läbi loetud ja sellega ilmselt minu jaksumõõt täis saigi - see oli õhtuks nii otsas, et suutsin vaid magada ja lastega pisut askeldada.
Aga mis mulle rõõmu valmistab, on see, et televiisor, kust üldjuhul tulevad mõttetud
seebid, mida ükski normaalne inimene vaadata ei jaksa, on mind kahel eelneval päeval rõõmustanud lausa heade filmidega.
Esmaspäeval näitas TV 3 liigutavat filmi "Külmale mäele" (Cold Mountain). Elasin toimuvale kogu hingega kaasa, kuid pärast kummitasid mind mõtted armastusest ja selle jäädavusest. Ja mõttest, et kas mina olen kunagi midagi nii suurt kogenud? Ilmselt on hall argipäev oma lina üle minu laotanud... Või siis ongi teisalt nii, et suur armastus tabab meid vaid kord elus (nagu mind omal ajal hingepõhjani liigutanud filmis "Madissoni maakonna sillad" ja ülejäänud päevil tuleb elada neist ilusatest hetkedest toitu ammutades. Ah, raske on see midagi suurt ja ilusat ihkava naise elu!)
Eile oli aga lustlik, kuigi võibolla ehk magusavõitu teekonnafilm "Vaya con Dios". Mulle need mungad igatahes meeldisid. Ja nende imeline lauluarmastus (näiteks suure, kuid hea akustikaga karjääri serval) viis mõtted paraku filmile "Malev", kus tantsuajal unustati kõik muu :D
Täna ei ole midagi sarnast oodata, kuid see eest on tulekul mälumäng, kuhu lähen lootusega jääda vähemalt viimaseks.