Nädalavahetus kulges arvukate vahvate sündmuste tähe all, püüan mõned muljed siia jupikaupa kirja ka panna.
Üks elavamaid ja särtsakamaid oli Brainstormi kontsert laupäeval Illusioonis. Kuigi paljusid jätab see bänd täiesti külmaks ja ükskõikseks, on mulle nad meeldinud juba ikka pikka aega. Ühe korra olen neid Tallinna lauluväljakul kuulnud ka.
See, millise paueriga Reinars oma asju esitab, on ikka müstiline. Minus pole vist elu jooksul sellist energiat ja särtsu olnud, kui tema selle veidi üle tunni kestnud kontserdiga edasi suutis anda.
Ja uskumatu oli see, KUI palju lätlasi oli oma maa ilmselt suurimat staari Tartusse kaema tulnud... Vahepeal tundime J-ga mõlemad end ainsa eestlasena lava ees näppu viskamas :)
Muu hulgas nõudsid nad pidevalt skandeerides selliseid lätikeelseid laule, millest mul aimugi polnud. Nii armusin jäägitult laulu pealkirjaga "Spogulīt, spogulīt", mille sõnad on järgmised:
Spogulīt, spogulīt ..saki man tā,
Kura visā pasaulē ir visskaistākā?
Un viņš teica:
"Nav nozīmes meklēt paradīzē vai peklē,
Bet ja reiz satiksi to, sauksi par savējo.
" Spogulīt, spogulīt ..saki man tā,
Kura visā pasaulē ir vismīļākā?
Un viņš teica:
"Nav nozīmes meklēt paradīzē vai peklē,
Bet ja reiz satiksi to, sauksi par savējo."
"Viņa būs līdzās, kad viss kārtībā,
Viņa būs līdzās, kad Tev nav nekā,
Viņa būs Tava, Tavējā!"
Spogulīt, spogulīt, nāc man palīgā!
Kura ir tā īstā, vienīgā?
Un viņš teica:
"Nav nozīmes meklēt paradīzē vai peklē,
Bet ja reiz satiksi to, sauksi par savējo."
"Nav nozīmes meklēt paradīzē vai peklē,
Bet ja reiz satiksi to, sauksi par savējo."
"Nav nozīmes meklēt paradīzē vai peklē,
Bet ja reiz satiksi to, sauksi par savējo,
Par savējo,
Par savējo,
Par savējo...
Kui saaks kuidagigi teada, millest see laul räägib... Kahjuks ei suutnud ma netist leida selle laulu helindit.
Aga mõned lõunanaabrid olid isegi niisuured fännid, et teel Zavoodi ühte õlut jooma möödus meist lahtiste akendega Läti numbrimärki kandev auto. Selles sõitjail tundus olema nii palju aktiivseid emotsioone, mis ei mahtund autosse ära ja neid tuli siis aknatest väljaulatuvate kätega vehkides väljapoolegi saata. ja mõistagi koosnes selle hetke kohustuslik playlist autos just Brainstormist.......
Aga kontsert oli hea ja kahjutunne, et seekord pealinna Pet Shop Boysi kuulama ei saa, muutus ka tsipake pisemaks. Õnneks olen neidki korra oma elus tunda saanud.
esmaspäev, aprill 30, 2007
reede, aprill 27, 2007
Päevakaja
Ma olen kurb, pahane ja õnnetu. Kõik see, mis toimub, tundub olema justkui mõnes muinasjutus. Või siis Ameerika filmis. Ainult Bruce Willist või Chuck Norrist, kes maailma päästaksid, ei paista kuskil.
Ja mõistusega on ka kehvad lood.
Ja mõistusega on ka kehvad lood.
esmaspäev, aprill 23, 2007
pühapäev, aprill 22, 2007
Et ma rohkem lilli ei kuulaks!
"Niisiis, Väike Prints, hoolimata oma armastusest ja heast tahtest, hakkas ysna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja muutus väga õnnetuks.
"Ma ei oleks kunagi tohtinud teda kuulata, kunagi ei tohi lilli kuulata. Neid tuleb vaadata ja nuusutada..."
"Ma ei oleks kunagi tohtinud teda kuulata, kunagi ei tohi lilli kuulata. Neid tuleb vaadata ja nuusutada..."
Cool vibes
Eilne päev möödus külmavärinate tähe all. Õigupoolest pole need veel praegugi taandunud, sest kõige tipuks oli öine uni väga segane ja rahutu.
Vihmase ilma kiuste käisin ka Supilinna päevadel ja see oli päris vahva kogemus. Seda enam, et pahade seemnete bänd on päris väärikas ettevõtmine ja seda tasus täitsa kuulata - varem polnud see mul õnneks läinud. Nüüd juba mõtlen, kas mitte kevadpäevadel ka rokiklubi suveaeda neid vaatama minna, sest eilne tund aega andis suhu vaid hea maitse - nautimiseks jäi seda aga väheks.
Et ilm oli külmavõitu, tulin vahepeal koju ja mõtlesin popi-roki instituudi ajaks tagasi minna. Aga - elul olid minuga omad plaanid.
Nimelt kõllas ühel hetkel üks armas sõber, kellega ei ole pea seitse aastat trehvanud. Ja nii saime hoopiski kokku.
See oli üks vahva õhtu ses mõttes, et juttu saime rääkida nii, nagu see oleks just pool tundi tagasi pooleli jäänud.
Aga - natuke hirmutas mind selle õhtu juures see, et kuulates tema juttu oma elust oleks ma kuulnud justkui oma mõtete kaja. Kõik see segadus, mis minu peas valitseb, on tegelikult ka olemas. Ja mitte ainult minu elus.
Ja hea on kuulata teisele antavaid nõuandeid, et ainult ise saad midagi ette võtta (mina neid õnneks ei andnud, vaid hoopis tema enda sugulased) - on seda praktikas väga raske teostada. Sest inimene on üks keerulise ülesehitusega vidin, kes olulisi samme lükkab turvalisse kaugusesse. Ja on pikka aega lihtsalt niisama. Nagu on. Oodates.
Vihmase ilma kiuste käisin ka Supilinna päevadel ja see oli päris vahva kogemus. Seda enam, et pahade seemnete bänd on päris väärikas ettevõtmine ja seda tasus täitsa kuulata - varem polnud see mul õnneks läinud. Nüüd juba mõtlen, kas mitte kevadpäevadel ka rokiklubi suveaeda neid vaatama minna, sest eilne tund aega andis suhu vaid hea maitse - nautimiseks jäi seda aga väheks.
Et ilm oli külmavõitu, tulin vahepeal koju ja mõtlesin popi-roki instituudi ajaks tagasi minna. Aga - elul olid minuga omad plaanid.
Nimelt kõllas ühel hetkel üks armas sõber, kellega ei ole pea seitse aastat trehvanud. Ja nii saime hoopiski kokku.
See oli üks vahva õhtu ses mõttes, et juttu saime rääkida nii, nagu see oleks just pool tundi tagasi pooleli jäänud.
Aga - natuke hirmutas mind selle õhtu juures see, et kuulates tema juttu oma elust oleks ma kuulnud justkui oma mõtete kaja. Kõik see segadus, mis minu peas valitseb, on tegelikult ka olemas. Ja mitte ainult minu elus.
Ja hea on kuulata teisele antavaid nõuandeid, et ainult ise saad midagi ette võtta (mina neid õnneks ei andnud, vaid hoopis tema enda sugulased) - on seda praktikas väga raske teostada. Sest inimene on üks keerulise ülesehitusega vidin, kes olulisi samme lükkab turvalisse kaugusesse. Ja on pikka aega lihtsalt niisama. Nagu on. Oodates.
reede, aprill 20, 2007
Jäljed (mitte lumel)
Ümisen Jääääre laulu:
Päev vaikselt pilvevarjust lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab,
ma seda tunnen ja sinagi tead.
Hommikuks söed ainult maas, pole neid,
mis me jätsime, me koos.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Kust leida seda, mis võiks hoida tuld
veel kaua-kaua, kui hommik juba tulnd?
Kas üldse meis on olemas see,
mis süütaks leegi ammu kustunud leel?
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Öövarjudeks nüüd saame kõik sel ööl,
vaid hommik lummusest võib päästa meid.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Täna veendusin taas, et tants, mida selle laulu saatel noorte tantsupeol tantsitakse, on imeline.
Päev vaikselt pilvevarjust lahkub meist,
kuid jätab jäljed meist kõigist varjudes.
Ja meie rõõm nüüd karjuma peab,
ma seda tunnen ja sinagi tead.
Hommikuks söed ainult maas, pole neid,
mis me jätsime, me koos.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Kust leida seda, mis võiks hoida tuld
veel kaua-kaua, kui hommik juba tulnd?
Kas üldse meis on olemas see,
mis süütaks leegi ammu kustunud leel?
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Öövarjudeks nüüd saame kõik sel ööl,
vaid hommik lummusest võib päästa meid.
Kusagil veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Hommikuks veel soojad jäljed on teel,
mis me jätsime, me koos.
Täna veendusin taas, et tants, mida selle laulu saatel noorte tantsupeol tantsitakse, on imeline.
neljapäev, aprill 19, 2007
Vahtrad õitsevad!
Vihma sajab ja tujugi on juba hommikust saati vihmaseks kiskunud. Põhjuseid päris mitmeid, kõige olulisim neist vajadus olla veel paar nädalat sinisel lehel.
Mitte et mul oleks midagi tervise parandamise vastu, pigem olen kahe käega selle poolt, kuid mõte, et niigi pingelise eelarve puhul sissetulek ikka oluliselt väheneb ajab juba ette hulluks. Ei peaks vist muretsema sellise maise asja pärast nagu seda on raha, aga samas olen mina küll veendunud, et ilma selleta ka ei saa. Ei saa lapsed klassiekskursioonile, ei saa ise mõnda mõnusasse paika...
Tuleb seega midagi välja mõelda.
Aga õnneks on vähemalt meie akna taga täielik kevadidüll (kui see vihm nüüd järgi jääb) - siin kasvavad miskit varast sorti vahtrad, mis ka täna hommikuse seisuga õitsesid täies ilus. Et ilm oli suhteliselt jahe, ei olnud mesilassülemeid nende latvades sumisemas. Aga äsja puhtakspestud valge auto on rohekaskollaseid õisikuid täis. Ja neid lendas tuulega ikka korralikult siia-sinna.
Muide, need vahtrad on ka ühed esimestest, mis mulle saabuvat sügist poole aasta pärast taas meelde tuletavad. Ajal, mil vaid viljapõllud kisuvad kollaseks, üllatavad nemad punaste lehekogumitega siin-seal üle puu.
Lisaks annavad idüllile värvi tolmupahmakutes õitsvad kased, mis hiirekõrvule kisuvad ja lisaks ka minu jaoks tundmatud hekipõõsad, mis juba täitsa rohelised on.
Et üks hea asi kodus haige olemise juures vähemalt on - diivanil lesides ei ole paraku muud silmitseda kui aknast paistvat õue ja iga väiksemgi pakitsus saab märgatud.
Hiljem: Ja nohu tuleb ka!!!
Mitte et mul oleks midagi tervise parandamise vastu, pigem olen kahe käega selle poolt, kuid mõte, et niigi pingelise eelarve puhul sissetulek ikka oluliselt väheneb ajab juba ette hulluks. Ei peaks vist muretsema sellise maise asja pärast nagu seda on raha, aga samas olen mina küll veendunud, et ilma selleta ka ei saa. Ei saa lapsed klassiekskursioonile, ei saa ise mõnda mõnusasse paika...
Tuleb seega midagi välja mõelda.
Aga õnneks on vähemalt meie akna taga täielik kevadidüll (kui see vihm nüüd järgi jääb) - siin kasvavad miskit varast sorti vahtrad, mis ka täna hommikuse seisuga õitsesid täies ilus. Et ilm oli suhteliselt jahe, ei olnud mesilassülemeid nende latvades sumisemas. Aga äsja puhtakspestud valge auto on rohekaskollaseid õisikuid täis. Ja neid lendas tuulega ikka korralikult siia-sinna.
Muide, need vahtrad on ka ühed esimestest, mis mulle saabuvat sügist poole aasta pärast taas meelde tuletavad. Ajal, mil vaid viljapõllud kisuvad kollaseks, üllatavad nemad punaste lehekogumitega siin-seal üle puu.
Lisaks annavad idüllile värvi tolmupahmakutes õitsvad kased, mis hiirekõrvule kisuvad ja lisaks ka minu jaoks tundmatud hekipõõsad, mis juba täitsa rohelised on.
Et üks hea asi kodus haige olemise juures vähemalt on - diivanil lesides ei ole paraku muud silmitseda kui aknast paistvat õue ja iga väiksemgi pakitsus saab märgatud.
Hiljem: Ja nohu tuleb ka!!!
kolmapäev, aprill 18, 2007
Minu maailma parim lõngapood!
Ja siis veel seda ka, et kuigi olin kuulnud jutte Lianni lõngapoe suurepärasest teenindusest, kogesin seda ka omal nahal. Nimelt tuli mul tokike lõnga puudu ja see telliti mulle Tallinna kauplusest!
Lisaks olen ma saanud sealt hindamatut nõu ja avastanud asju, millest mul muidu poleks aimugi. Ja millest teisi Tartus lõngu müüvatest kauplustest paraku aimu kunagi ei saakski.
Ma kinnitan kogu oma vaimustuses: Liann on (minu) maailma parim lõngapood!
Lisaks olen ma saanud sealt hindamatut nõu ja avastanud asju, millest mul muidu poleks aimugi. Ja millest teisi Tartus lõngu müüvatest kauplustest paraku aimu kunagi ei saakski.
Ma kinnitan kogu oma vaimustuses: Liann on (minu) maailma parim lõngapood!
Taastuja tegemised
Nii, eile pingutasin ma oma tegemistega küll üle. Kohe korralikult. Õhtuks oli jaks täitsa otsas. Aga samas oli mitmeid uusi kogemusi.
Näiteks kassi operatsioon. Hommikul viisime ta maaülikooli kliinikusse ja juba kell kolm helistati, et kass on üleval - uimane, ent kobe. Läksimegi järgi ja saime kätte natuke purjus kiisukese, kes istudeski kaldus kogu aeg kreeni.
Muidu on tema hooldamine täitsa ok, ainult et söögi ootamine ajas teda marru. Ärkasin öösel kell 4 selle peale, et kapilt kukkus kauss maha ja lõpetasin tema näljapiinad. Ja ma saan ka rohu andmisega hakkama!
Aga ikkagi mõtisklesin ma eile selle üle, et maalapsena olen näinud sadu kasse. Ja kõik nad on elanud ja olnud, ükski pole loomaarsti vajanud - ainult vaktsineerimiseks. Aga nüüd on lemmikutele igasugu peened ja rahanõudvad operatsioonid. Mis muidugi on head, sest kassi kaotamisest oleks meil ikka äärmiselt kahju olnud. Aga väga suurde vaimustusse ma neist endiselt ei sattunud. Sest kass on selline loom, kes ilma arstita elab tõenäoliselt paremini. Välja arvatud siis mõned korrad.
Päeval tatsasin emaga poes ja käisin ka raamatukogus, sest kõik hea oli läbi loetud ja sellega ilmselt minu jaksumõõt täis saigi - see oli õhtuks nii otsas, et suutsin vaid magada ja lastega pisut askeldada.
Aga mis mulle rõõmu valmistab, on see, et televiisor, kust üldjuhul tulevad mõttetud
seebid, mida ükski normaalne inimene vaadata ei jaksa, on mind kahel eelneval päeval rõõmustanud lausa heade filmidega.
Esmaspäeval näitas TV 3 liigutavat filmi "Külmale mäele" (Cold Mountain). Elasin toimuvale kogu hingega kaasa, kuid pärast kummitasid mind mõtted armastusest ja selle jäädavusest. Ja mõttest, et kas mina olen kunagi midagi nii suurt kogenud? Ilmselt on hall argipäev oma lina üle minu laotanud... Või siis ongi teisalt nii, et suur armastus tabab meid vaid kord elus (nagu mind omal ajal hingepõhjani liigutanud filmis "Madissoni maakonna sillad" ja ülejäänud päevil tuleb elada neist ilusatest hetkedest toitu ammutades. Ah, raske on see midagi suurt ja ilusat ihkava naise elu!)
Eile oli aga lustlik, kuigi võibolla ehk magusavõitu teekonnafilm "Vaya con Dios". Mulle need mungad igatahes meeldisid. Ja nende imeline lauluarmastus (näiteks suure, kuid hea akustikaga karjääri serval) viis mõtted paraku filmile "Malev", kus tantsuajal unustati kõik muu :D
Täna ei ole midagi sarnast oodata, kuid see eest on tulekul mälumäng, kuhu lähen lootusega jääda vähemalt viimaseks.
Näiteks kassi operatsioon. Hommikul viisime ta maaülikooli kliinikusse ja juba kell kolm helistati, et kass on üleval - uimane, ent kobe. Läksimegi järgi ja saime kätte natuke purjus kiisukese, kes istudeski kaldus kogu aeg kreeni.
Muidu on tema hooldamine täitsa ok, ainult et söögi ootamine ajas teda marru. Ärkasin öösel kell 4 selle peale, et kapilt kukkus kauss maha ja lõpetasin tema näljapiinad. Ja ma saan ka rohu andmisega hakkama!
Aga ikkagi mõtisklesin ma eile selle üle, et maalapsena olen näinud sadu kasse. Ja kõik nad on elanud ja olnud, ükski pole loomaarsti vajanud - ainult vaktsineerimiseks. Aga nüüd on lemmikutele igasugu peened ja rahanõudvad operatsioonid. Mis muidugi on head, sest kassi kaotamisest oleks meil ikka äärmiselt kahju olnud. Aga väga suurde vaimustusse ma neist endiselt ei sattunud. Sest kass on selline loom, kes ilma arstita elab tõenäoliselt paremini. Välja arvatud siis mõned korrad.
Päeval tatsasin emaga poes ja käisin ka raamatukogus, sest kõik hea oli läbi loetud ja sellega ilmselt minu jaksumõõt täis saigi - see oli õhtuks nii otsas, et suutsin vaid magada ja lastega pisut askeldada.
Aga mis mulle rõõmu valmistab, on see, et televiisor, kust üldjuhul tulevad mõttetud
seebid, mida ükski normaalne inimene vaadata ei jaksa, on mind kahel eelneval päeval rõõmustanud lausa heade filmidega.
Esmaspäeval näitas TV 3 liigutavat filmi "Külmale mäele" (Cold Mountain). Elasin toimuvale kogu hingega kaasa, kuid pärast kummitasid mind mõtted armastusest ja selle jäädavusest. Ja mõttest, et kas mina olen kunagi midagi nii suurt kogenud? Ilmselt on hall argipäev oma lina üle minu laotanud... Või siis ongi teisalt nii, et suur armastus tabab meid vaid kord elus (nagu mind omal ajal hingepõhjani liigutanud filmis "Madissoni maakonna sillad" ja ülejäänud päevil tuleb elada neist ilusatest hetkedest toitu ammutades. Ah, raske on see midagi suurt ja ilusat ihkava naise elu!)
Eile oli aga lustlik, kuigi võibolla ehk magusavõitu teekonnafilm "Vaya con Dios". Mulle need mungad igatahes meeldisid. Ja nende imeline lauluarmastus (näiteks suure, kuid hea akustikaga karjääri serval) viis mõtted paraku filmile "Malev", kus tantsuajal unustati kõik muu :D
Täna ei ole midagi sarnast oodata, kuid see eest on tulekul mälumäng, kuhu lähen lootusega jääda vähemalt viimaseks.
teisipäev, aprill 17, 2007
esmaspäev, aprill 16, 2007
Kaskede õitsemise aegu
Täna võtsin kogu oma jõu kokku ja otsustasin minna üksi õue hängima. Kui esmalt plaanisin seda teha vaid maja ümber, siis tegelikkuses olen rahul, et sattusin pikemale jalutuskäigule.
See tänane soe päev (mis siis, et mulle sobiks veidikene kosutavat tuuleõhku meelsamini) on nimelt välja toonud rohelise kevade. Põõsad on juba hiirekõrvul, puude pungad pakatamas ja kased - need õitsevad täiel rinnal.
Ja ütlemata kosutav oli kõndida mööda Tolstoi tänavat mitte midagi nähes - päike siras otse näkku ja soojendas hullu moodi.
Muidugi olid siin ka omad ohud - näiteks mõne kivi taha komistades tundsin oma opihaavu valutamas. Aga neid polnud õnneks nii palju, sest toredus ja rõõm kevadest kaalus asja üle.
Pealegi - kevad on ju ainult üks kord aastas, kõik tõved, tegemised jms, võivad meid kiusata iga päev.
Ja ilmselt paraneb minusugune rahutu hing liikudes ka paremini.
Oleks vaja minna ka raamatukokku, kuid selle pean vist mõne päeva võrra veel edasi lükkama. Trepid tunduvad veel hirmutavad.
See tänane soe päev (mis siis, et mulle sobiks veidikene kosutavat tuuleõhku meelsamini) on nimelt välja toonud rohelise kevade. Põõsad on juba hiirekõrvul, puude pungad pakatamas ja kased - need õitsevad täiel rinnal.
Ja ütlemata kosutav oli kõndida mööda Tolstoi tänavat mitte midagi nähes - päike siras otse näkku ja soojendas hullu moodi.
Muidugi olid siin ka omad ohud - näiteks mõne kivi taha komistades tundsin oma opihaavu valutamas. Aga neid polnud õnneks nii palju, sest toredus ja rõõm kevadest kaalus asja üle.
Pealegi - kevad on ju ainult üks kord aastas, kõik tõved, tegemised jms, võivad meid kiusata iga päev.
Ja ilmselt paraneb minusugune rahutu hing liikudes ka paremini.
Oleks vaja minna ka raamatukokku, kuid selle pean vist mõne päeva võrra veel edasi lükkama. Trepid tunduvad veel hirmutavad.
pühapäev, aprill 15, 2007
Meie pere reklaam
Kui veidi aja eest ekraanidel hakkas jooksma uus juustureklaam (teate küll, see kus siuke nunnu laps imetleb armsa näoga juustu ja Jaan Tätte laulab taustaks: "Mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus..."), oli meie peres mitu äratundmist.
Minu köitis ekraanile esmalt laul. Minu meelest on see Tätte üks ilusamaid laule. Ma ei olegi enda sisemuses jõudnud veel selgeks vaielda, kas see reklaam nüüd rikkus selle laulu ära või mitte. Samas on selle laulu sobitamine just selle reklaamiga näite sõnade paljutähenduslikkusest ja see mulle meeldib. Kuniks rõvedaks ei minda.
Teine äratundmine tuli aga Siimule. Kes teadupoolest võikski (kui tema valida oleks) oma toidukaardi vaid juustutoodetest koostada. Mitte nii väga ammu unistas ta ju juustumaitselistest vitamiinidest... - et neid oleks tiba toekam võtta.
Aga et lisaks veel leidsime ühiselt, et samahästi võiks selles reklaamis tüdruku asemel olla Siim ise - igatahes tormab ta seda reklaami kuuldes kohe teleka juurde ja näoilme muutub veel unistavamaks, kui sellel piigal sääl. Sest juust on ju mängus :)
Minu köitis ekraanile esmalt laul. Minu meelest on see Tätte üks ilusamaid laule. Ma ei olegi enda sisemuses jõudnud veel selgeks vaielda, kas see reklaam nüüd rikkus selle laulu ära või mitte. Samas on selle laulu sobitamine just selle reklaamiga näite sõnade paljutähenduslikkusest ja see mulle meeldib. Kuniks rõvedaks ei minda.
Teine äratundmine tuli aga Siimule. Kes teadupoolest võikski (kui tema valida oleks) oma toidukaardi vaid juustutoodetest koostada. Mitte nii väga ammu unistas ta ju juustumaitselistest vitamiinidest... - et neid oleks tiba toekam võtta.
Aga et lisaks veel leidsime ühiselt, et samahästi võiks selles reklaamis tüdruku asemel olla Siim ise - igatahes tormab ta seda reklaami kuuldes kohe teleka juurde ja näoilme muutub veel unistavamaks, kui sellel piigal sääl. Sest juust on ju mängus :)
Ajutiselt nii
Et tundub siis nüüd, et sooritatud med. protseduurid läksid hästi, kuigi kobedalt veel käia ei saa, sirgelt kõndimise, pikemate vahemaade ja treppide läbimisega on probleeme, niisamuti küljevahetamise, naermise ja nuuskamisega.
Aga see on ju ajutine. Ja kui see kõik mööda läheb, siis on jälle kõik ok. Mul on vedanud, et mul niipalju pöidlahoidjaid oli :)
Ja reede öö kodus - mis siis, et piltlikult öeldes unes hõljudes - oli imeline. Kui Jaanikat polnuks, pidanuks ma lebama helesinises praguneva värviga palatis. Kodus oli tuhat korda parem. Aitäh, Jaanika!
Aga see on ju ajutine. Ja kui see kõik mööda läheb, siis on jälle kõik ok. Mul on vedanud, et mul niipalju pöidlahoidjaid oli :)
Ja reede öö kodus - mis siis, et piltlikult öeldes unes hõljudes - oli imeline. Kui Jaanikat polnuks, pidanuks ma lebama helesinises praguneva värviga palatis. Kodus oli tuhat korda parem. Aitäh, Jaanika!
kolmapäev, aprill 11, 2007
Mulle meeldib
Et tuju üleval hoida, mõtlesin täna sellele, mis mulle meeldib.
Saagu siia pisike loetelu.
Mulle meeldivad mu sõbrad.
Mulle meeldivad inimesed, kes ei häbene teistele aeg-ajalt öelda midagi head ja neid ka kallistada.
Mulle meeldivad head üllatused.
Mulle meeldib muusika (suures osas) ja raamatud.
Mulle meeldivad head lõhnad.
Mulle meeldib kevad ja päike ja loodus.
Mulle meeldib kududa, esialgu mitte väga keerulisi asju.
Mulle meeldib Caffe Latte (eriti see, mis müüakse Coffe In´is).
Mulle meeldib jalutada ja samas ka autoga sõita.
Mulle meeldib Tartu.
Mõned asjad meeldivad mulle veel, aga neid ma ei saa siia kirja panna. Sest mulle tundub, et siis on võimalik äkki minuga manipuleerida. Need on sellised natuke nõrgad kohad minu juures (ma ise arvan), aga mulle meeldivad nad.
Need on need, mis täna meelde tulid. Või mis seostuvad tänasega. Igasuguseid positiivse teooria mehi uskudes peaks neid meeldivaid asju olema muidugi kordades rohkem. Küllap on ka, loodetavasti ei tulnud täna kõik meelde.
Saagu siia pisike loetelu.
Mulle meeldivad mu sõbrad.
Mulle meeldivad inimesed, kes ei häbene teistele aeg-ajalt öelda midagi head ja neid ka kallistada.
Mulle meeldivad head üllatused.
Mulle meeldib muusika (suures osas) ja raamatud.
Mulle meeldivad head lõhnad.
Mulle meeldib kevad ja päike ja loodus.
Mulle meeldib kududa, esialgu mitte väga keerulisi asju.
Mulle meeldib Caffe Latte (eriti see, mis müüakse Coffe In´is).
Mulle meeldib jalutada ja samas ka autoga sõita.
Mulle meeldib Tartu.
Mõned asjad meeldivad mulle veel, aga neid ma ei saa siia kirja panna. Sest mulle tundub, et siis on võimalik äkki minuga manipuleerida. Need on sellised natuke nõrgad kohad minu juures (ma ise arvan), aga mulle meeldivad nad.
Need on need, mis täna meelde tulid. Või mis seostuvad tänasega. Igasuguseid positiivse teooria mehi uskudes peaks neid meeldivaid asju olema muidugi kordades rohkem. Küllap on ka, loodetavasti ei tulnud täna kõik meelde.
teisipäev, aprill 10, 2007
Muusika vägi
Käisin täna vanaema juures. Külaskäik oli väga tore, lobisesin laupäeval 85. aastaseks vanaemaga kohe mõnuga. Ja vanaema ootas mind juba nii väga, et helistas mulle hommikul kell 6, et kas ma ikka tulen. Ja siis ta oli ostnud mulle bingo pileti, juba mitu päeva tagasi.
Ja veel sain ma aru, et mulle hullult meeldib autoga sõita. Mitte kihutada, vaid sellises mõnusas tempos maanteed mõõta. Midagi põnevat märgates sõitu aeglustada või sootuks kinni pidada ja autost välja astuda.
Ja Luua on iseenesest juba ilus koht ning teeveer sinna niisamuti - seega oli kõik ideaalne.
Aga - melanhoolses meeleolus inimesena panin hommikul auto CD-mängijasse Liisi Koiksoni plaadi "Väike järv".
Täna võttis ihukarvad püsti alljärgnev laul:
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Minu pilgule võid vastata sa.
Nii ei pea sinust loobuma eal.
Kõigest võin kõigi ees rääkida.
Midagi pole meil varjata.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Ja sa ei pea mu arveid maksma.
Ja ma ei pea sind koju ootama.
Ja sa ei pea mind poodi viima.
Ja ma ei pea vaikima.
Ja sa ei pea mu õnne hoidma.
Ja ma ei pea üldse ei pea.
Elasin sellesse kohe nii sisse, et oioioi:) ja igasugused mõtted tulid pähe.
Aga et tagasitulles asi nii melanhoolseks ei kisuks ja mõtlema ka vähem peaks, kruttisin sootuks raadiuminuppe. Untsakad panid jala tatsuma ja hoopis diskoks kiskus selle loo ajal.
Muusikal on suur vägi, no on küll! Eriti kui sellesse on kodeeritud sõnum just sulle just sellel päeval ja sellel hetkel. Vvõi siis kui sellega seondub miski äge mälestus.
Kui nüüd veel reilenderit ka tantsi saaks...
Hiljem: Väga hea teraapiline laul on Buratino saates kõlanud "Koera uuuu", mis kõlas kodutu koera suust. Proovisin just järgi :) Kahjuks ei õnnestu siia aga kuidagi mingitki viidet manada, sest ETV lasteleheküljel see laul silma ei hakanud.
Ja veel sain ma aru, et mulle hullult meeldib autoga sõita. Mitte kihutada, vaid sellises mõnusas tempos maanteed mõõta. Midagi põnevat märgates sõitu aeglustada või sootuks kinni pidada ja autost välja astuda.
Ja Luua on iseenesest juba ilus koht ning teeveer sinna niisamuti - seega oli kõik ideaalne.
Aga - melanhoolses meeleolus inimesena panin hommikul auto CD-mängijasse Liisi Koiksoni plaadi "Väike järv".
Täna võttis ihukarvad püsti alljärgnev laul:
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Minu pilgule võid vastata sa.
Nii ei pea sinust loobuma eal.
Kõigest võin kõigi ees rääkida.
Midagi pole meil varjata.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Sõbrana võin sind armastada.
Siis võin sind kõigi ees puutuda.
Sinu pilgule võin vastata ma.
Nii saan sind lihtsalt armastada.
Ja sa ei pea mu arveid maksma.
Ja ma ei pea sind koju ootama.
Ja sa ei pea mind poodi viima.
Ja ma ei pea vaikima.
Ja sa ei pea mu õnne hoidma.
Ja ma ei pea üldse ei pea.
Elasin sellesse kohe nii sisse, et oioioi:) ja igasugused mõtted tulid pähe.
Aga et tagasitulles asi nii melanhoolseks ei kisuks ja mõtlema ka vähem peaks, kruttisin sootuks raadiuminuppe. Untsakad panid jala tatsuma ja hoopis diskoks kiskus selle loo ajal.
Muusikal on suur vägi, no on küll! Eriti kui sellesse on kodeeritud sõnum just sulle just sellel päeval ja sellel hetkel. Vvõi siis kui sellega seondub miski äge mälestus.
Kui nüüd veel reilenderit ka tantsi saaks...
Hiljem: Väga hea teraapiline laul on Buratino saates kõlanud "Koera uuuu", mis kõlas kodutu koera suust. Proovisin just järgi :) Kahjuks ei õnnestu siia aga kuidagi mingitki viidet manada, sest ETV lasteleheküljel see laul silma ei hakanud.
esmaspäev, aprill 09, 2007
Murphy seadus
Isand Murphy oli ikka tark mees.
Tema seadus kehtib ka praegu: just nüüd, kui on karjuv vajadus võtta pudelike veini, ei ole seda minuga koos kedagi tegemas.
:(
Tema seadus kehtib ka praegu: just nüüd, kui on karjuv vajadus võtta pudelike veini, ei ole seda minuga koos kedagi tegemas.
:(
pühapäev, aprill 08, 2007
Minu lemmikud, kodanikud Puud
Käisin täna koos Siimuga tiiru oma Karlova lemmikute juures. Need kodanikud Puud ei pruugi paljudele üldse vastuvõetavad olla, kuid oma linlikus nukruses on nad just lähedaltvaadates ning nende olemist silmitsedes väga väärikad ja elusad. Igaüks omanäoline, natukene neid ümbritsevate inimeste moodi.
Praegu, kui kevad pole neil veel päid sassi ajanud, seisavad nad väärikalt ja püüavad möödujate pilke oma taevasse pürgivate oksaraagudega. Niipalju kui mina olen tähele pannud, enamus inimesi neid siiski ei märka. Need minu lemmikud, kodanikud Puud, on lihtsalt sulandunud linnapilti.
Varsti aga saavad nad oma uhkeldavate soengutega hakata end sügiseseks värviliseks balliks valmis seadma. Ja pakuvad inimestelegi rohkem rõõmu, näiteks suvise ootamatu vihma ajal võib nendegi, pealnäha olematu võraga puude alt leida varju.
Enamus neist puudest meenutab mulle oma krobelise tüvega ühte helget eakat inimest. Kes on oma elus palju teinud ja näinud, kuid kes seda kogetut väga avaldada ei taha. Kui, siis vaid haruharva. Mõne ootamatu leiu näol kas võrast või tüve sisse tekkinud august.
Neil puudel on kõigil rääkida oma lugu. Kui seda kuulata saaks, istuksin mina esireas.
Senikaua üritan neid kodanikke Puid endaga kaasa jalutama meelitada. Sest tänavused päikeselised päevad on veel ees.
Ja kui nad tõesti tulla ei taha, eks ma siis jalutan nende läheduses. Hea meelega.
reede, aprill 06, 2007
Lugudest
Käisin eile raamatukogus. Tõin koju mõned teosed, mida haigevoodis lugeda. Aga - tundub, et pean enne haiglasse minemist seal veel käima. Sest üks raamat hakkab otsa saama ja kauaks seda teistki jagub.
Nendes raamatutes on sees lood. Ja lood on kõige olulisemad, sain teada täna Piret Veski uue näituse töödega tutvudes. Stiilinäide tema maalidest on järgmine:
See pilt oli tema 2004. aastal toimunud näitusel. Uued tööd on sama lummavad (muide, neid saab kuni 16.aprillini E-Kunstisalongis ka kaeda).
Need tööd kannavad endas ajatust. Ehk tõesti - neid vaadates tekib tunne, et kuigi see kõik on juba olnud, on see ka praegu ja tuleb hommegi. Ikka keegi kuskil sünnib ja armub, keegi hoopis vihkab ja lahkub. Ja need tegevused ei ole tegelikult teps mitte isiklikud, kuigi neid on raske mitte isiklikult võtta, eksole.
Hoopis igavikulisus on see märksõna, mis meie tegemisi tegelikult saadab.
Kui netti peaks jõudma ka minu lemmikpildi foto, püüan sellele viidata. Loodetavasti võidan ma lähipäevil loteriiga :)
Lisatud hiljem:
Siin on minu selle näituse lemmik pealkirjaga "Unelaul".
Nendes raamatutes on sees lood. Ja lood on kõige olulisemad, sain teada täna Piret Veski uue näituse töödega tutvudes. Stiilinäide tema maalidest on järgmine:
See pilt oli tema 2004. aastal toimunud näitusel. Uued tööd on sama lummavad (muide, neid saab kuni 16.aprillini E-Kunstisalongis ka kaeda).
Need tööd kannavad endas ajatust. Ehk tõesti - neid vaadates tekib tunne, et kuigi see kõik on juba olnud, on see ka praegu ja tuleb hommegi. Ikka keegi kuskil sünnib ja armub, keegi hoopis vihkab ja lahkub. Ja need tegevused ei ole tegelikult teps mitte isiklikud, kuigi neid on raske mitte isiklikult võtta, eksole.
Hoopis igavikulisus on see märksõna, mis meie tegemisi tegelikult saadab.
Kui netti peaks jõudma ka minu lemmikpildi foto, püüan sellele viidata. Loodetavasti võidan ma lähipäevil loteriiga :)
Lisatud hiljem:
Siin on minu selle näituse lemmik pealkirjaga "Unelaul".
neljapäev, aprill 05, 2007
Liiklusummikud!
Iga puhkepäeva/püha eel on linnas üks ja sama jama - kohutavad liiklusummikud.
Ja iga kord (juba peaaegu aasta) unustan ma selle lihtsalt ära!
Täna sattusin ummikusse kahel korral - Lõunakeskuse juures Ringteel voogas see tavapäraselt suhteliselt kiiresti, kuigi Võru poole suunduv saba jäi kuskile psühhiaatriakliiniku teeotsa.
Zeppelini juures oli see pool tundi tagasi aga lausa kohutav - mul läks veerand tundi, et sealt Turu-Aida risti jõuda.
Ainus põhjendus, mis ma neile ummikutele välja olen mõelnud, on see, et inimesed jätavad ona pühadesöögi ostmise viimasele minutile. Ja sellel viimasel minutil tulevad ka inimesed maalt linna pühadesööki otsima - Järvamaal juhtum meie endiga täpselt samamoodi. Kes küll oskaks nutikalt asja nii reguleerida, et ummikud väheneksid?
Autode arvu vähenemisele ei saa panustada, sest kuigi enne sai suurepäraselt hakkama, ei raatsiks ma enda omast enam loobuda küll. Linnas liikudes saab ka ilma hakkama ja seda ma ikka aegajalt ka praktiseerin, kuid suure vabaduse ja mobiilsuse see kodumaal ringi rännata annab küll. Lisaks tohutu mugavus lastega reisimisel - ma üldse ei kujuta enam ette, kuidas ma kahe ühesuguse imikupambuga pea iga nädalavahetus bussiga maal käisin! Ilmselt läbielatud raskused ongi need, mis õpetavad mugavust hindama...
Aga ummikud on igatahes äärmiselt ebamugavad.
Ja iga kord (juba peaaegu aasta) unustan ma selle lihtsalt ära!
Täna sattusin ummikusse kahel korral - Lõunakeskuse juures Ringteel voogas see tavapäraselt suhteliselt kiiresti, kuigi Võru poole suunduv saba jäi kuskile psühhiaatriakliiniku teeotsa.
Zeppelini juures oli see pool tundi tagasi aga lausa kohutav - mul läks veerand tundi, et sealt Turu-Aida risti jõuda.
Ainus põhjendus, mis ma neile ummikutele välja olen mõelnud, on see, et inimesed jätavad ona pühadesöögi ostmise viimasele minutile. Ja sellel viimasel minutil tulevad ka inimesed maalt linna pühadesööki otsima - Järvamaal juhtum meie endiga täpselt samamoodi. Kes küll oskaks nutikalt asja nii reguleerida, et ummikud väheneksid?
Autode arvu vähenemisele ei saa panustada, sest kuigi enne sai suurepäraselt hakkama, ei raatsiks ma enda omast enam loobuda küll. Linnas liikudes saab ka ilma hakkama ja seda ma ikka aegajalt ka praktiseerin, kuid suure vabaduse ja mobiilsuse see kodumaal ringi rännata annab küll. Lisaks tohutu mugavus lastega reisimisel - ma üldse ei kujuta enam ette, kuidas ma kahe ühesuguse imikupambuga pea iga nädalavahetus bussiga maal käisin! Ilmselt läbielatud raskused ongi need, mis õpetavad mugavust hindama...
Aga ummikud on igatahes äärmiselt ebamugavad.
Vastik
Tundub, et koos ilma sombunemisega muutuvad ka inimesed kurjaks ja kibestunuks. Õigupoolest püüavad seda teiste peal välja elada.
Helistasin praegu ühele vanaprouale, kelle tütrele püüdsin kunagi ideaalseid hoolduslahendusi leida, kuid kuna sotsiaalsüsteemi aukude tõttu see ei õnnestunud, jäi lahendus leidmata. Ja kuulsin, kuidas ma olen nende aega raisanud, tema pidi autoga linna kihutama jne jne. Ja nüüd tütar on ikka samas olukorras ja tema ise ka. Kusjuures see abitu püüdluskatse oli juba pea kümme aastat tagasi! Ja tollal sai asi kõik ära selgitatud. Ja ma helistasin talle täna hoopis teises küsimuses.
Ma olen küll selliseid olukordi varemgi kogenud, kuid ma ei saa ikka aru, miks kogu oma kibestumust ja maailmavalu teiste inimeste peal välja elatakse. Miks püütakse kogu vastutus oma elu eest torgata teise inimese taskusse, ise aktiivselt selle parandamises kaasa löömata? Miks ei püüta leida igast päevas midagi head ja püüda suunata ka teisi seda märkama? Nii palju on igasuguseid mikse sellel teemal.
Ja praegu on mul paha ja vastik olla, sest vanaprouad suudavad teinekord äärmiselt vastikult end väljendada.
Nagu ütles kultuuriminister Jänes "Pehmetes ja karvastes" - vastik, vastik, vastik...
Lähen nüüd ja teen õues tiiru, et saabuvat kevadet tunda ja siis koju mõnulema. Ehk siis lõpetab ka süda kloperdamise ja vastikus läheb peast välja.
Helistasin praegu ühele vanaprouale, kelle tütrele püüdsin kunagi ideaalseid hoolduslahendusi leida, kuid kuna sotsiaalsüsteemi aukude tõttu see ei õnnestunud, jäi lahendus leidmata. Ja kuulsin, kuidas ma olen nende aega raisanud, tema pidi autoga linna kihutama jne jne. Ja nüüd tütar on ikka samas olukorras ja tema ise ka. Kusjuures see abitu püüdluskatse oli juba pea kümme aastat tagasi! Ja tollal sai asi kõik ära selgitatud. Ja ma helistasin talle täna hoopis teises küsimuses.
Ma olen küll selliseid olukordi varemgi kogenud, kuid ma ei saa ikka aru, miks kogu oma kibestumust ja maailmavalu teiste inimeste peal välja elatakse. Miks püütakse kogu vastutus oma elu eest torgata teise inimese taskusse, ise aktiivselt selle parandamises kaasa löömata? Miks ei püüta leida igast päevas midagi head ja püüda suunata ka teisi seda märkama? Nii palju on igasuguseid mikse sellel teemal.
Ja praegu on mul paha ja vastik olla, sest vanaprouad suudavad teinekord äärmiselt vastikult end väljendada.
Nagu ütles kultuuriminister Jänes "Pehmetes ja karvastes" - vastik, vastik, vastik...
Lähen nüüd ja teen õues tiiru, et saabuvat kevadet tunda ja siis koju mõnulema. Ehk siis lõpetab ka süda kloperdamise ja vastikus läheb peast välja.
teisipäev, aprill 03, 2007
Kui saan, siis teen!
Täna tahan tsiteerida meie peaministri kõige tuntuimat lauset.
"No tule taevas appi!"
Nimelt leidsin oma kodumaakonna ajalehest, et eelmisel nädalal saanud inimesed hääletada meie koduvalla tunnuslause poolt. Ja vallaelanike lemmikuks osutus lause "Kui saan, siis teen!"
Tegelikult pole ma mitte šokeeritud, vaid lihtsalt sõnatu. See lause näitab muidugi ilmekalt, miks meie vallas ei lähe asjad nii, nagu peaks.
Ainus vabandus, mille ma suutsin välja mõelda, on vast see, et meie vallas asub ka Kilplala. Et kui kogu valla turundusplaan ehitada üles sellele, siis oleks see lause adekvaatne. Samas ei taha ma nõus olla, et kõik meie valla inimesed just sellise suhtumisega hiilgavad.
Ja võib ju väita, et sõnal "saan" on mitmeid erinevaid tähendusi, kuid erilise optimismi ja ettevõtlikkusega ei hiilga ju ometi needki?
Samahästi võiks valla tunnuslauseks olla juba "kui viitsin, siis teen" või "Mul savi".
Ühesõnaga, kui see lause peaks ametlikult minu koduvalla tunnuslauseks kinnitatama, olen ma pettunud ja häbi on mul ka. Aga ilmselt on see minu isiklik traagika.
Ja tegelikult valitseb täna töö juureski sellele tunnuslausele iseloomulik meeleolu, sest mingil kummalisel kombel töötab kõik, mis puudutab arvuteid, nii, nagu ise tahab.
"No tule taevas appi!"
Nimelt leidsin oma kodumaakonna ajalehest, et eelmisel nädalal saanud inimesed hääletada meie koduvalla tunnuslause poolt. Ja vallaelanike lemmikuks osutus lause "Kui saan, siis teen!"
Tegelikult pole ma mitte šokeeritud, vaid lihtsalt sõnatu. See lause näitab muidugi ilmekalt, miks meie vallas ei lähe asjad nii, nagu peaks.
Ainus vabandus, mille ma suutsin välja mõelda, on vast see, et meie vallas asub ka Kilplala. Et kui kogu valla turundusplaan ehitada üles sellele, siis oleks see lause adekvaatne. Samas ei taha ma nõus olla, et kõik meie valla inimesed just sellise suhtumisega hiilgavad.
Ja võib ju väita, et sõnal "saan" on mitmeid erinevaid tähendusi, kuid erilise optimismi ja ettevõtlikkusega ei hiilga ju ometi needki?
Samahästi võiks valla tunnuslauseks olla juba "kui viitsin, siis teen" või "Mul savi".
Ühesõnaga, kui see lause peaks ametlikult minu koduvalla tunnuslauseks kinnitatama, olen ma pettunud ja häbi on mul ka. Aga ilmselt on see minu isiklik traagika.
Ja tegelikult valitseb täna töö juureski sellele tunnuslausele iseloomulik meeleolu, sest mingil kummalisel kombel töötab kõik, mis puudutab arvuteid, nii, nagu ise tahab.
esmaspäev, aprill 02, 2007
Sõrmehaige
Vaat selline näeb välja nüüd siis minu vasaku käe nimetissõrm.
Ärkasin öösel tunde peale, et midagi on valesti. Ja tegu täitsa imelooga kohe (vihje viimaste aegade naljaleheküljele imelugu.ee ja seal leiduvale Mari-Liisile) - rahuliku ööune pealt oli mul see küüs murdunud. Ja mitte ainult - see oli murdunud poole küüne ulatuses.
Vaatepilt oli üsna rõve, tohterdasin sõrme, endal hirmu ja vastikusehigi mööda otsaesist jooksmas. Justkui operatsiooni oleks endale teinud.
Kui esimene pool päeva oli süda ka pidevalt paha, siis päeva teiseks pooleks läks see mööda.
Aga haav on kole - olen täna seda koduste kättesaadavate ravimitega tohterdanud - joodisalv, pantenoolisalv - ja kui homseks paremaks ei lähe, pean minema ikkagi mõnele meditsiinis targemale inimesele seda näitama.
Sest sõrm on oma ja armas.
pühapäev, aprill 01, 2007
Sinililleralli
Sinililled on minu jaoks kevadeti tähendanud alati midagi erilist.
Minu kodu ümber neid ei kasvanud, kuigi maja kõrval kasvava heki alla oleme põõsaid istutanud ja seal need ka õilmitsevad.
Seepärast oli sinilillemetsa minek minu jaoks alati suur sündmus. Minu kodust viie kilomeetri raadiuses oli kaks kohta, kus me kevadeti kiibitsemas käisime. Lisaks sai sinililli korjata aprillikuu keskpaiku, siis kui läksime vanaema sünnipäevale.
Tavaliselt midi kas rongi või bussiga ja siis viis mitme kilomeetrine rada läbi sinilillemetsa.
Tartu ümbruses mul oma sinilillemetsa aga pole. Tänavu nägin esimest sinilille Nelijärvel.
Täna tekkis aga tahtmine minna kevadesse (jaa, ma tean, et pean end hoidma, et enne operatsiooni ei tohi haigeks jääda, aga ausõna - ma olin soojalt riides!) just sinililli otsima. Ja mõnda kevadist oksakest pühadeks tuppa tooma.
Et nüüd on ka auto, on linnast välja pääsemine lihtsam.
Esmalt suundusin koos lastega Vorbuse poole. Seal olid imelised rohelised väljad ja kaunid majad ja metsavahel silkas koheva sabaga ruuge rebanegi, kuid sinililli ei kuskil.
Edasi sattusime Rahinge kaudu Tartusse tagasi - sinilillemetsa ei kuskil.
Siis sõitsime Elva poole ja sealt keerasime Võru maantee poole. Sinetust ei kuskil.
Tõrvandi külje all (Rehe hotelli taga) oli hoopis hanede üldkoosolek. Küllap nad üritasid kokku leppida, kes kuhu pärast lõunamaareisi elama läheb.
Aga inimesed, sindrid, muudkui tegid müra ja ei lasknud rahulikult rohelisel oraspõllul mahlaste suupistete taga aru pidada.
Viimase lootusena sõitsime Ülenurme tagant Roiu ja Kurepalu poole. Igal pool ehitised ja ettevalmistatud ehitusplatsid, metsa, kuhu lihtinimene minna võiks, ei kuskil.
Küll aga nägime teeservas mootorrataste ja atv-de jaoks ehitatud rada, kus parasjagu ka harjutus käsil. Lastele meeldis.
Ja siis leidsime lennundusmuuseumi, kuhu on meil esimesel võimalusel plaanis minna. Juba auto aknast avanenud pilt oli paljulubav ja põnevust tekitav. Kui juba mulle, mis siis mu 9aastasest pojast rääkida, kes nõudis enda aia taha kiibitsema laskmist.
Kokkuleppel sõitsime siiski edasi, lubades esimeselt teelt, mis Tartusse pöörab, auto nina koju tagasi keerata.
Ja siis - ja siis leidsime sinilillemetsa! Reolas ja kohe lausa ilusa riigimetsa, kus võisime jalutada ja lokkavat sinetust nautida. Mõistagi tõime peotäie koju ka kaasa.
Aga otsustasin, et need päikesepaistelised nõlvad saavad minu siinseteks sinilillemetsadeks. Seda enam, et mu head sõbrad elavad sealsamas lähedal ja tegelikult käin ma sealt mööda, vaid teist teed pidi, ikka ka.
Minu kodu ümber neid ei kasvanud, kuigi maja kõrval kasvava heki alla oleme põõsaid istutanud ja seal need ka õilmitsevad.
Seepärast oli sinilillemetsa minek minu jaoks alati suur sündmus. Minu kodust viie kilomeetri raadiuses oli kaks kohta, kus me kevadeti kiibitsemas käisime. Lisaks sai sinililli korjata aprillikuu keskpaiku, siis kui läksime vanaema sünnipäevale.
Tavaliselt midi kas rongi või bussiga ja siis viis mitme kilomeetrine rada läbi sinilillemetsa.
Tartu ümbruses mul oma sinilillemetsa aga pole. Tänavu nägin esimest sinilille Nelijärvel.
Täna tekkis aga tahtmine minna kevadesse (jaa, ma tean, et pean end hoidma, et enne operatsiooni ei tohi haigeks jääda, aga ausõna - ma olin soojalt riides!) just sinililli otsima. Ja mõnda kevadist oksakest pühadeks tuppa tooma.
Et nüüd on ka auto, on linnast välja pääsemine lihtsam.
Esmalt suundusin koos lastega Vorbuse poole. Seal olid imelised rohelised väljad ja kaunid majad ja metsavahel silkas koheva sabaga ruuge rebanegi, kuid sinililli ei kuskil.
Edasi sattusime Rahinge kaudu Tartusse tagasi - sinilillemetsa ei kuskil.
Siis sõitsime Elva poole ja sealt keerasime Võru maantee poole. Sinetust ei kuskil.
Tõrvandi külje all (Rehe hotelli taga) oli hoopis hanede üldkoosolek. Küllap nad üritasid kokku leppida, kes kuhu pärast lõunamaareisi elama läheb.
Aga inimesed, sindrid, muudkui tegid müra ja ei lasknud rahulikult rohelisel oraspõllul mahlaste suupistete taga aru pidada.
Viimase lootusena sõitsime Ülenurme tagant Roiu ja Kurepalu poole. Igal pool ehitised ja ettevalmistatud ehitusplatsid, metsa, kuhu lihtinimene minna võiks, ei kuskil.
Küll aga nägime teeservas mootorrataste ja atv-de jaoks ehitatud rada, kus parasjagu ka harjutus käsil. Lastele meeldis.
Ja siis leidsime lennundusmuuseumi, kuhu on meil esimesel võimalusel plaanis minna. Juba auto aknast avanenud pilt oli paljulubav ja põnevust tekitav. Kui juba mulle, mis siis mu 9aastasest pojast rääkida, kes nõudis enda aia taha kiibitsema laskmist.
Kokkuleppel sõitsime siiski edasi, lubades esimeselt teelt, mis Tartusse pöörab, auto nina koju tagasi keerata.
Ja siis - ja siis leidsime sinilillemetsa! Reolas ja kohe lausa ilusa riigimetsa, kus võisime jalutada ja lokkavat sinetust nautida. Mõistagi tõime peotäie koju ka kaasa.
Aga otsustasin, et need päikesepaistelised nõlvad saavad minu siinseteks sinilillemetsadeks. Seda enam, et mu head sõbrad elavad sealsamas lähedal ja tegelikult käin ma sealt mööda, vaid teist teed pidi, ikka ka.
Bu-ra-ti-no
See kontsert, kuhu Siim meid neljapäeval viis, osutus üheks äärmiselt vahvaks ettevõtmiseks. Nimelt on see lausa festival "Nooruse planeet" ja toimub siinkandis juba mitmendat korda. Eestkava oli väga meisterlikult kokku pandud - esimene osa valdavalt eestlaste täita ja teine siia saabunud külaliste.
Kuigi kontsert oli pikk (kestis kolm tundi), oli pärast pikka olemist tuju väga hea. Kuigi kahjuks oli piisavalt ka neid, kes lihtsalt ära läksid.
Aga - väärt kunstielamuse kõrval oli kontserdil ka teine väärtus. Just selliste paikade läbi saavad lapsed aimu, et Kasahstanis, Venemaal, Ukrainas, Moldovas ja Läti elavad tõepoolest ka inimesed. Ja et nad on üsna meie endi moodi :)
Mul endal on elukogemus pikem ja teadmised elust neist riikides ka olemas, kuid ikkagi tuleb seda loetelu silmates meelde vana hea lapsepõlv meie vennasrahvaste rahvuslike rõivaid kandvaid pabernukkudega - neid tuli enne värvida ja siis välja lõigata. Ja kõigil teistel olid minu meelest palju ilusamad rahvariided kui meil, mis siis, et neid va lõunamaised lillepärgi oli maru raske välja lõigata...
Ja minu lemmikpala kontserdilt oli muidugi filmi "Buratino" nimilaul: "Bu-ra-ti-no....!"
Kuigi kontsert oli pikk (kestis kolm tundi), oli pärast pikka olemist tuju väga hea. Kuigi kahjuks oli piisavalt ka neid, kes lihtsalt ära läksid.
Aga - väärt kunstielamuse kõrval oli kontserdil ka teine väärtus. Just selliste paikade läbi saavad lapsed aimu, et Kasahstanis, Venemaal, Ukrainas, Moldovas ja Läti elavad tõepoolest ka inimesed. Ja et nad on üsna meie endi moodi :)
Mul endal on elukogemus pikem ja teadmised elust neist riikides ka olemas, kuid ikkagi tuleb seda loetelu silmates meelde vana hea lapsepõlv meie vennasrahvaste rahvuslike rõivaid kandvaid pabernukkudega - neid tuli enne värvida ja siis välja lõigata. Ja kõigil teistel olid minu meelest palju ilusamad rahvariided kui meil, mis siis, et neid va lõunamaised lillepärgi oli maru raske välja lõigata...
Ja minu lemmikpala kontserdilt oli muidugi filmi "Buratino" nimilaul: "Bu-ra-ti-no....!"
Tellimine:
Postitused (Atom)