Emadepäeval nurmenukuparadiisi...

Tänane emadepäev oli üle mitme aasta imeline.
Hommikul ootasin kärsitult enda äratamist - laua katmine ja kohvi keetmine võttis ju ometi plaanitust rohkem aega...
Korraldavad lapsed on aga imearmsad, eile said nad ka süüa teha rahuliku südamega, kui ema kontserdile läinud (no loomulikult ühe oma lemmikbändi kontserdile tantsima :)).
Ja salatikorvikestesse valminud kohupiimamaiused olid imemaitsvad, nartsissid-roosid samuti.
Ja pärast pea päev otsa muru niitmist ja sellele järgnenud saunaskäiku läksin koos tütrega oma lapsepõlve nurmenukuparadiisi... See oli veel imelisem kui ma mäletasin. Kogu see lõhn ja vaikelu on kõige parem antidepressant, mis maailmas üldse olemas on.
Kuid head asjad polnud sellega veel läbi - viisin nurmenukulõhna ka Maasika tänavale ning õielund puistavate kirsipuude all joodud kohvi tundus tõenäoliselt ahvatlev ka taevas säranud kuusirbile.
Tõeline idüll!