Tahaksin olla ...

... luuletaja või kunstnik.
Just nüüd, kui ma olen näinud midagi nii täiuslikku. Midagi, mille olemasolu ei usuks, kui ei oleks ise tunda ja katsuda saanud. Midagi, mis tundub nii unenäoline. Mis tundub nagu muinasjutt või ilusa ilma pilv.
Tahaksin selle talletada helisevateks lauludeks ja püüda säravate värvidega koltumatule lõuendile.
Aga ma ei ole ei luuletaja ega kunstnik. Ja kõikvõimalikud talletused lisavad asjale omapoolse tõlgenduse.
Mis võib kogu ilu ära rikkuda.
Ja lõuendid, paraku, koltuvad. Nagu luuleraamatute paberidki.
Inimesed, kahjuks, suudavad maailmas kõige rohkem asju rikkuda. Aga õnneks suudavad nad ilu siiski ka luua. Hea tahtmise korral rohkemgi.
Seepärast ma pole ka väga kurb, et ma pole ei luuletaja ega kunstnik.
See annab mulle võimaluse kõike seda endas kanda täpselt nii ehedana, kui see olemas on.
Ja praegu ma veel ei taha mõelda sellest, et tegelikult on kõik, ka ülimalt täiuslik, mööduv.
Las ta veel olla.
Minu jaoks.
Lõpuks saab kõik nagunii lauluks.