See kevad on minu romantilist meelt toitnud imeliste päikeseloojangute ja -tõusudega. Ainult et kui loojangute ajal on fotoaparaat kotis, siis tõusude ajal harilikult mitte. Need talletuvad silmisse ja meeltesse - nagu suur osa meie elust, mida tegelikult kuidagi jäädvustada ei saa. Head tahaks aga hoida...
Eks see elu ju ongi nii, et kui mõni külg lausa karjub ja ahastab, siis teine püüab seda oma ilu ja jõuga kompenseerida. Seega poleks nagu põhjust muretseda.
See kõik jõuab ju tegelikult jällegi välja minu triibulise tuduriide teooriani (mida ikka ja jälle tuleb üle rääkida, kasvõi enda jaoks): Nimelt on elu selle järgi musta-valgetriibuline pidžaama. Mustale triibule järgneb valge ja vastupidi.
Seega ei maksa heita meelt, kui must triip on liiga laia mõõdet võtmas - selle järel on helendamas valge. Ja kui pikalt on helendus päevi paitand, siis ühel hetkel tuleb kukkumine musta - see lihtsalt on nii, kontrollige järgi!
Tegelikult ihkaks minagi juba selle heledama triibu peale jõudmist. Oma elu kõigi külgedega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar