Käed liibuvad kätele ja silmad viivlevad silmil,
nii algab me südamete lugu.
On kuuvalune märtsiöö, henna magus lõhn hõljub
õhus, mu vile on unarule jäetult maas ja su
lillepärg on lõpetamata.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.
Su safranivärvi loor teeb joobnuks mu silmad.
Jasmiinivanik, mille põimisid mulle, paneb võbisema
mu südame otsekui kiitus.
See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja
taasvarjamise mäng: mõned naeratused ja
natuke argust ja pisut magusat, kasutut rähklust.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.
Ei mingit saladust teispool praegust, ei võimatu
püüdlemist, ei varju hurmuse taga, ei kohmamist
pimeduse põhjas.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.
Me ei hulju kõigist sõnadest alati hääletusse, me ei tõsta
käsi tühjuse poole asjade järele, mis teiselpool loodetavat.
Piisab sellest, mida me anname ja saame.
Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja
temast valu viina.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul.
(Tagore)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar