Täna linnas kiirustades jõudis minu kõrvu ühel hetkel merekohin koos kajakate kisaga. Hetkeks tundus, et olen hulluks läinud - elan ju ikkagi Eesti lõunaosas väikeses puust linnakeses, kust meri on sadade kilomeetrite kaugusel. Siis taipasin, et tegu oli telefonihelinaga. Mis oli nii ehtne.
Ja siis ma taipasin korraga veel, et igatsen mere järgi. Mis on naljakas, sest sisemaa lapsena ja veekogudest kaugel elanuna ei ole mul olnud nendega suurt sinasõprust (ujuda ma ju ei oska!), rääkimata sellest, et meri mulle pikka aega üldse ei meeldinud.
Ilmselt aga vananedes muutuvad inimeste väärtushinnangud. Ja nii ma siin ihkan kasvõi korraks mere karget tuult tunda. Ja lõhna nuusutada.
Ülehomme viib töö mind pealinna ning päeva lõpuks võtan endale kindlasti hetke ka merd puudutada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar