See ja teine ehk arvamuse kujundamisest

Olen oma elus olnud usin arvamusekujundaja. Ja praegugi suudan arvata nii ühest kui teisest asjast midagi, kui ootamatult küsitakse. Ilmselt elukutse viga.
Aga ühest olen ma küll aru saanud, et inimesi kiputakse liialt ruttu hukka mõistma. Neid arvustama. Püüdmata andmast neile oma elu tegevuste üle ise otsustamise võimalust, püüdmata andmast neile võimalust oma elu elada ja nautida.
Sellisele tulemusele jõudsime koos Kärdiga mööda Supilinna tänavaid jalutades.
Näiteks arvatakse automaatselt, et kui naine saab lapse, siis on ta edaspidi ainult kodus - tegeleb lastega, keedab, koob ja küpsetab. Ja suhtleb omasugustega. Ja ootab meest koju. Ja ootab, ja ootab, ja ootab... Ja nii päevast päeva.
Ehk toimima peaks selline konservatiivne mudel, nagu see toimib paljudes riikides.
Ja emade peale, kes teinekord armastavad hullumiseni tantsimist hommikuni või lihtsalt sõpradega olemist päikesetõusuni, vaadatakse viltu. Mis siis, et neilegi meeldib oma lastega tegeleda, keeta, kududa ja küpsetada ja tegelikult tulevad nad kõige sellega toime, lubades ka endale isiklikke hetki.
Ja see on ainult üks näide, kuid ilmselt minu lähiringkondades teravalt üleval. Ja seepärast mul hinge peal. Tegelikult kujundatakse inimeste kohta arvamusi ka ikka väga ootamatutest valdkondadest lähtuvalt.
Ka mina olen aegajalt paljude asjade pärast õnnetu ja paljud asjad ajavad mind kurjaks. Aga ma ei mõista inimesi hukka, vaid püüan neid mõista. Ja aktsepteerin nende elu elamise oskust ning viisi. Ja püüan neilt õppida, kuigi see viimane ei pruugi alati hästi välja tulla.
Ja täiesti kindlalt võin ma öelda, et vajan ka oma isiklikke hetki. Näiteks sai ükskord mu hea sõbra elukaaslane pahaseks, kui kuulis, et ma naudin neid õhtuid, kui mu mees tööl on. Aga ausõna ma naudin, mitte küll alati, aga ikkagi. Siis ma näiteks ei pea tegema kodus korralikku süüa, saan õhtul vaadata telekast rahulikult nutukaid ja mõelda omi mõtteid. Ja kirjutada väsimuseni.
Ja eeloleva nädalavahetuse plaanin ma veeta telgis. Kui just külm ei ole - sellisel juhul koolimajas matil. Ja minu kodused on sellega rahul. Sest tagasi tuleb ju rõõmsam ja rahulolevam ema.

Ilmselt ma siiski olen natuke hull.
Ja otsin veel sisemist rahu.
Kas ma seda üldse leiangi?
Aga las ma olen selline.
Nagu olen.