Meeletorm

Eile oli mu meel nagu meri -
peegelselge. Maailma põhi
peaaegu paistis ära.

Täna on mu meel nagu meri -
tormab ja tormab, sõge,
kuhugi jõudmata.
(Doris Kareva)

Nagu juba aru saada, laenutasin üleeile raamatukogus käies endale Doris Kareva luulekogu "Aja kuju" ja imestan päevas ikka mitu korda, et miks mul seda küll olemas pole. Nii hea on see.
Aga vastupidiselt sellele luuletusele oli eile mul meeltes torm, täna hakkab siledamaks kiskuma. Mida sa ikka tormad, kui kuhugi ei jõua :)
Pealegi kisub argipäev oma kiirusega oravana rattasse tiirlema ja siis ei jää õnneks aega paljudele asjadele mõeldagi.
Ja lisaks on toimumas ju Karlova päevad - täna käisin näiteks Salemi kirikus kontserdil. Tore oli. Loodetavasti toob nädalavahetuski sama lahedat olemist.
Kuigi ühte toredust ei asenda nad eal. Mõnede inimestega ju on nii, et nad teevad su elu paremaks ainuüksi sellega, et teie teed kasvõi korraks ristuvad. Ehk nagu ühes teises luuletuses:

Süda kirjutab. Käsi veab read.
Käsi väsib. Süda ei väsi.
Kuni elad, kuulama pead,
mida kõneleb säsi:

see on oleva valu ja raev
vastu reetmist ja alandust -
see on oleva olemisvaev
tulvil ülevat pühendust.

Käsi kirjutab. Süda teab,
süda vaikib ja armastab.
Mida kõnelevad ta read,
see lummab ja hämmastab.
(Doris Kareva)