Inimestele

Oma 400. sissekande pühendan Inimestele.
Kes mind tunnevad, teavad ilmselt, et mulle üldiselt inimesed meeldivad. Ma vaimustun nendest kergesti ja uute inimestega kohtudes tahan alati igasuguseid kentsakaid asju teada. Sest mulle tõesti lähevad inimeste tegemised korda.
Ja nende mõtted.
Ja nende elud.
Seetõttu olen õnnelik, et minu tööd ja tegemised on täis inimesi. Ja nende lugusid.
Valdavalt on inimesed armsad ka.
Näiteks eile kohtusin ma oma kunagise naabritädiga. Ma nägin teda viimati aastal 1985, ma pakun, kui ema eestvõtmisel elukohta vahetasime. Võibolla aga ka mõni aasta varem, sest meie vahepealne elukoht asus linna lähedal maal.
Õigupoolest oli mul naabritädi nimi meeles koguaeg ning et ta on muusikaringkondades tegija, oli see aeg-ajalt kõrvu jäänud. Eriti jäi aga tänavusel laste kooli aastapäevakontserdil, kus ta oli mitme suurepärase laulja juhendaja.
Eile toimunud kirikukontserdil istus ta aga minu kõrvale. Kui ma nägin ta silmi, tundsin ta otsemaid ära. Ja võtsin endas kokku julguse hakata temaga rääkima (tööl suhtlejad inimesed ei pruugi seda alati olla eraelus, eks). Ja pärast tere ütlemist ei saanudki ma väga palju rääkida, sest ta ütles kohe: "Sina oled ju minu naabritüdruk Silja!"
Ja et kogu tema pere mäletab mind ja üldse. See oli üks helge ja armas kohtumine.
Nagu naabritädi isegi, minu mälestustesse on ta jäänud sellise heasüdamliku Muumimammana, kes küpsetab lastele pannkooke ja laulab nendega. Ja lubab neil isegi klaverit klimberdada.
Mul on hea meel, et ma oma lapsepõlvemälestused sain taaselustada.
Ja seda ainult tänu inimestele.